Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

OLULINE TEADMINE ⟩ Kuidas on abielus tagatud eluaseme kui vara kaitse?

Ühiselt otsuseid tehes tuleb tagada kindlustunne. FOTO: cottonbro / Pexels

Kui pulmapäev on paigas, tuleb tulevastel abikaasadel otsustada, milline varasuhe hakkab kehtima nende abielule. Millist varasuhet valida ja kuidas on tagatud perekonna ühise eluasemena kasutatava eluruumi kaitse? Veebiajakirjas «Märka Last» annab ülevaate vandeadvokaat Katrin Orav.

Perekonnaseadus näeb ette kolm abikaasade varasuhte liiki – varaühisus ehk ühisvara, varalahusus ehk lahusvara ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisust. Abikaasad saavad valitud varasuhet abielu kestel muuta notariaalse abieluvaralepinguga.

Varaühisuse ehk ühisvara puhul kuuluvad kõik abielu kestel soetatud asjad mõlemale abikaasale võrdselt. Seda sõltumata sellest, kes konkreetse asja ostis või kumb abikaasa seda kasutab. Ühisvarasse kuuluvad kummagi abikaasa kontodel olevad rahalised vahendid, seehulgas abikaasade töötasud, hoiused, väärtpaberid. Kui abikaasad ostavad abielu ajal endale eluaseme, kuulub see mõlemale abikaasale ühiselt. See tähendab, et perekonna ühist eluaset saavad abikaasad käsutada – välja üürida või müüa ainult vastastikusel nõusolekul.

Ühisomand tekib varaühisuse varasuhte puhul ka siis, kui abielu ajal ühise eluaseme soetamiseks võtab laenu või tasub selleks vajaliku sissemakse ainult üks abikaasa. Ühtlasi ei mõjuta omandi kuuluvust asjaolu, et laenu ei maksa tagasi mõlemad abikaasad vaid laenumaksed lähevad maha ainult ühe abikaasa pangakontolt.

Ühisvara hulka ei kuulu need asjad, mis on omandatud kummagi abikaasa poolt enne abiellumist. Samuti vara, mis on saadud abielu kestel tasuta või pärimise teel. Nimetatud vara kuulub vastava abikaasa lahusvara hulka. Lahusvaraga saab abikaasa üldjuhul teha tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta.

Praktikas on üsna tavapärane, et abikaasad ei osta abielu ajal endale ühist eluaset vaid perekonnana asutakse elama hoopis ühe abikaasa lahusvarasse kuuluvale elamispinnale. Kuidas on sellisel juhul kaitstud perekonna ühine eluase ja kas ühel abikaasal on õigus oma suva järgi perekonna kodu maha müüa?

Perekonnaseaduse § 27¹ lg 2 kohaselt võib abikaasa ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustada käsutama abikaasa lahusvaraks olevat perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.

Abielulises suhtes ei sõltu seega perekonna eluaseme kaitse sellest, kas vara kuulub abikaasade ühisvara või ühe abikaasa lahusvara hulka. Abikaasa ei või teise abikaasa nõusolekuta perekonna ühist eluaset müüa.

Varalahususe ehk lahusvara puhul ei teki abikaasadel automaatselt ühisvara. Iga abikaasa on oma vara omanik. Küll aga võivad abikaasad kokkuleppel omandada vara kaasomandisse. Näiteks osta ühise eluaseme. Sarnaselt ühisvara režiimile, võib abikaasa perekonna eluaset müüa või välja üürida ainult teise abikaasa nõusolekul. Abielu lahutamisel jääb kumbki abikaasa enda vara omanikuks.

Vara juurdekasvu tasaarvestus on praktikas ilmselt kõige vähem kasutatav abikaasade varasuhte liik. Vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul ei teki abikaasadel ühisvara. Kumbki abikaasa jääb selle vara omanikuks, mis talle kuulus enne abielu sõlmimist või mille ta omandas abielu ajal. Ühise omandi tekkimine on võimalik ainult eraldi kokkuleppe alusel.

Abielu lahutamise või varasuhte lõppemise korral muul põhjusel tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa. Abikaasal, kelle vara on abielu ajal suurenenud väiksemal määral, tekib teise abikaasa vastu varaline nõue.

Näiteks Sandrile kuulus enne abiellumist äriühing X, mille väärtus oli abielu sõlmimise ajal 20 000 eurot. Marile ei kuulunud abielu sõlmimise ajal mingit vara. Abielu ajal Mari tööl ei käinud vaid kasvatas kodus poolte ühiseid lapsi. Viie aasta pärast läksid Mari ja Sandri suhted halvaks ning koos otsustati abielu lahutada. Abielu lahutamise ajaks oli Sandri äriühingu väärtus tõusnud 100 000 euroni. Maril vara jätkuvalt puudus. Kuna Sandri vara väärtus oli abielu ajal tõusnud 80 000 euro võrra, tekkis Maril Sandri vastu rahaline nõue summas 40 000 eurot.

Sõltumata sellest, kas vara juurdekasvu tasaarvestusega varasuhtes kuulub perekonna eluase ühele abikaasale või on sõlmitud eraldi kokkulepe ja soetatud eluase ühiselt, puudub abikaasal õigus käsutada perekonna eluaset abielu ajal ilma teise abikaasa nõusolekuta.

Kokkuvõttes on kehtiva seaduse kohaselt perekonna ühine eluase kaitstud kõikide abikaasade varasuhete puhul. Millist varasuhet abiellumisel valida, sõltub sellest, kas abielu ajal soovitakse ühiselt vara omandada või vara väärtuse kasvu jagada.

Artikkel ilmus Lastekaitse Liidu veebiajakirjas projekti «Hea nõu lastega peredele» raames.

Tagasi üles
Back