Puust ja punaseks: kuidas renoveerida ajastutruult ajaloolisi puitfassaade?

Kas fassaadilaudis on kahjustunud või mitte, saab aru juba visuaalse vaatluse korral.

FOTO: Renovedur OÜ

Maitsekalt ja ajastutruult korrastatud majade fassaadid tõstavad iga elukeskkonna väärtust. Miljööalas asuvate või kultuurimälestiseks tunnistatud ajalooliste puithoonete omanikud seisavad aga ikka ja jälle küsimuse ees, kuidas oleks õige vana laudist renoveerida ja mida siinjuures silmas pidada.

Kevade tulekuga on just õige aeg kõige selle peale mõelda ja ühtlasi planeerida fassaaditöid. Puitmajade restauraator Madis Ahman Renovedur OÜst annab mõned nõuanded, mida järgides on võimalik säilitada vana maja ajalooline ilme ka pärast fassaadi restaureerimistöid.

Kontrolli katust ja vihmaveesüsteemi

Esimese sammuna tuleb üle vaadata katus ja vihmaveesüsteem, sest kui need korras ei ole, ei ole mõtet ka fassaadi restaureerimisel. Kui katuse lekked jõuavad juba pööningule, siis tuleb kindlasti tähelepanu pöörata vihmaveesüsteemile. Linnamajadel on tavaliselt vihmaveetorud olemas, tuleb aga kindlaks teha, kas nad ka peavad, on nad korralikult ühendatud ja pole roostes. Juhul kui vihmaveetorud lekivad, jõuab vihmavesi maja seinale, kust areneb edasi laudise kahjustus ja hullematel juhtudel konstruktsioonikahjustus laudise all.

Kas fassaadilaudis on kahjustunud või mitte, saab aru juba visuaalselt vaadeldes – tavaliselt on profiil kaotanud esialgse tooni, käega katsudes on puit pehkinud ja laguneb, eriti sagedasti tuleb niiskuskahjustusi ette just vihmaveetorude läheduses. Nendes kohtades, kus niiskuskahjustus on väga suur, kulub kiiremini maha ka värv.

Millal vahetada vana laudis uuega?

Enne II maailmasõda ehitatud puitmajade profiillauad on üldjuhul väga hea kvaliteediga. Tegemist on tihedasüülise, hoolikalt valitud puiduga, mis on vähese hooldusega väga hästi üle elanud ka okupatsiooniaja ning see kõik väärib kindlasti säilitamist. «Välja on mõtet vahetada ainult need profiilid, mis on kaotanud oma väljanägemise ja omadused kas niiskuskahjustuse või päikesekahjustuse tõttu. Kui vähegi võimalik vana fassaadilauda säilitada, siis tasub seda teha just selle kõrge kvaliteedi tõttu,» ütleb puitmajade restauraator Madis Ahman. Fassaadipindu pestes, puhastades ja üle värvides kestavad need veel pikka aega.

Kui aga siiski on tarvidus maja laudis välja vahetada, peaks uue fassaadilaua valikul arvestama maja arhitekti loominguga ja säilitama maja originaaliläheduse. Fassaaditööd ei tohiks muuta maja ajaloolist ilmet. Uus voodrilaud peaks olema originaali järgi tellitud koopia, tellimisel tuleb ka nõuda, et puit oleks kuivanud, ja veelgi parem et oleks tihedasüüline. Puidu niiskustaset saab tänapäeval kontrollida niiskusmõõtjaga, sobiv niiskus puidul võib olla 15–16 protsenti.

«Kuna aga tänapäeval on puidu kvaliteet ikka väga kõikuv ja lõplikku garantiid ei ole, et saame hea laudise poest kätte, siis see on ka põhjus miks võimalusel eelistada vana laudist. See on ikkagi talvel maha võetud puit, tihedasüüline ja rahulikult kuivanud, tänapäeval on masstootmine ja väga kasumile orienteeritud,» tõdeb Ahman.

Millise värviga värvida?

Eestis on traditsiooniliselt puitmajade fassaadivärvina kasutatud linaõlivärvi. Seda nii linnamajade puhul kui uhkemate puitlaudisega kaetud maamajade juures.

Linaõlivärvi eripäraks on võime imenduda puidu sisse. Kui majasein niiskub, siis puit kuivab väljapoole ja linaõlivärv laseb seda teha ilma et värv lahti tuleks.

«Kaasaegsetel alküüd- või vesibaasil värvidel sellist omadust ei ole, need kuivavad kilepinnana puidu peale, niiskus läheb välistingimustes puidu sisse aga niikuinii ja välja pressides lööb värvi latakatena lahti,» ütleb restauraator. Lisaks võib puit värvikile all kahjustuda ja tekib mädanik. Kahjustused vanale hoonele võivad seejuures olla pöördumatud.

«Tihti kurdetakse, et linaõlivärv kuivab kaua. Seda ei saa aga miinuseks nimetada, sest hoonet restaureerides on värvimine tegelikult ainult üks osa töödest ehk teisisõnu, samal ajal kui linaõlivärv kuivab, saab teha teisi töid, nt saame ette valmistada järgmist seina või vahetada palki, see on ainult töödeplaneerimise küsimus,» sõnab Ahman.

Vanasti segati linaõlivärv kokku vastavalt värvitavale pinnale ja asukohale. Tänapäeval saab linaõlivärvi osta poest, küll aga tasub enne ostmist kindlaks teha, et tegemist on puhta linaõlivärviga, kuhu ei ole lisatud keemilisi komponente. Linaõlivärvi saab tegelikult kasutada nii sise- kui välistöödel. Sobivad pinnad on puit, metall, krohv, kips, klaas. Ja mis ei ole ka vähem oluline – linaõli on taastuv tooraine.

Kuidas värvida?

Laudis tuleks eelnevalt vanast värvist puhtaks teha. Kraapimise ja traatharjaga puhastamise teel vabaneme lahtistest värvijääkidest, mis vana profiili küljes on. Värv, mis on kinni ja lahti ei tule, võib sinna ka jääda.

«Seejärel võib juba laudise katta linaõlivärviga, soovitavalt kanda peale 2 kihti, esimese kihi võiks teha natukene lahjemaks,» soovitab Madis Ahman. Suurte värvivabade pindade puhul peaks ka kruntima, sama kehtib ka laudade puhul, mis asendatud uutega. Värvitav pind peab olema aga täiesti kuiv, st et puiduniiskus on alla 15 protsendi.

Linaõlivärv jääb kuivades kaunilt pastelne, hooldamisevälp sõltub juba koormusest. Lõunaseinad päikese pool kuluvad kiiremini, aga umbes 20 aastat võiks vähemalt ühe värvimisega hakkama saada. Aja jooksul värvipigment kriidistub ja muutub heledamaks, tekib ka iseloomulik pragunenud pind ehk krakelüür, mis kõik käib ühe vana ajaloolise puithoone juurde.