Aastaid tagasi kirjutasin artikli, kus esitasin kümme müüti majavammist. Kaheteistkümne aastaga, mille jooksul olen külastanud veel mitu tuhat hoonet, on täienenud minu teadmised majavammi arengu kohta. Muutunud on ka müüdid, mis erinevates kommentaariumides levivad, seletab hoonete biokahjustuste spetsialist Kalle Pilt.

Kuna sotsiaalmeedia on selle ajaga teinud peadpööritava arengu, siis on arvajate ja info levitajate hulk oluliselt suurenenud ning nagu ütleb väga vana mõttekild «nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi». Kahjuks võib sotsiaalmeedias umbes 90 protsenti informatsioonist liigitada müraks, mis ei põhine uuringutel ega kogemustel. Selline informatsioon on eksitav ja kohati isegi kahjulik.

Müüt 1: kui hoones on seen, on see kindlasti majavamm

Hoonetes areneb umbes 80 erinevat liiki puitu lagundavat seent ning lisaks sadu hallitusseente liike. Hallitusseened on oma olemuselt mikroseened, mida näeb vaid kolooniate tekkides. Neid kolooniad nimetatakse ka hallituseks. Hallitusseened ei lagunda puitu ega pole ohtlikud hoone kandekonstruktsioonidele. Nad vaid muudavad materjalide välimust. Puitu lagundavad seened, millest 98 protsenti on pruunmädanikku tekitavad seened, lagundavad puitu ning hoone puidust kandekonstruktsioonid kaotavad oma tugevuse ja võivad puruneda. Majavamm on üks kiireima arenguga puitu lagundav seen, mis levib lisaks puidule ka mööda teisi materjale. Kuid toitub majavamm vaid puidust. Majavamm tekitab pruumädanikku. Enamasti areneb majavamm keldris, esimese korruse põrandas ja seina alaosas. Kõrgemal, näiteks katuse all, nagu üks autor oma artiklis mainis, esineb majavammi haruharva ja väga konkreetsete tingimuste korral.

Soovitus: kui leiate hoonest seenkahjustuse, konsulteerige kohe spetsialistiga ning võimalusel määrake seene liik ja levikupiirid. Sageli pole tegemist majavammiga.

Puidu pruunmädanik. Seeneniiti pole praktiliselt nähagi.

FOTO: Kalle Pilt

Müüt 2: kui kasutada traditsioonilisi ehitusvõtteid, pole majavammi arengut karta vaja

On tõsi, et vanal heal ajal oli ehitus pikaajalisele kogemusele tuginev, mitte nagu käesoleval ajal, kus uued materjalid tulevad pidevalt peale ning kogemusi ei jõua veel tekkidagi, kui tuleb juba uus materjal. Kahjuks on aga aja jooksul muutunud tingimused – ehituspuidu kvaliteet, hoone soojapidavus ja ventilatsioon, majavammi eoste hulk õhus ning levikupiirkonnad ja paljud muud seene arenguks vajalikud eeldused ning keskkonnatingimused. Selle pärast on hakanud majavamm arenema kiiresti liiva sisse paigaldatud taladega puitpõrandates, mida kunagi soovitas Arvo Veski oma raamatus, vana mootoriõliga immutatud palkides ja teistes pikka aega soovitatud ja kasutuses olnud ehituslahendustes.

Soovitus: ehitades, seda eriti varasema seenkahjustusega piirkondades, tuleb olulist tähelepanu pöörata ventilatsioonile, mis tagaks konstruktsioonide juhusliku märgumise korral liigse niiskuse väljajuhtimise. Pinnasega kokkupuutes olev või ilmastikuoludele avatud puit peab olema süvaimmutatud (immutusklassid H3 või H4).

Müüt 3: kile, tõrvapapi, penoplasti (EPS) või muude vett mitteläbilaskvate materjalide kasutamine aitab vältida majavammi teket

Väga sageli soovitatakse liiva alla panna kile või siis soojustada puitpõrandaid ja -seinad penoplastiga. Kogemusele tuginedes võin väita, et selliste lahenduste kasutamine mitte ei takista, vaid hoopis soodustab majavammi arengut. Majavammi seeneniidistiku levikuks on kõige sobivamad veeauru mitteläbilaskvad materjalid, mille pinnale sageli õhuke veekirme tekib. Mööda selliseid materjale võib majavammi seeneniidistik levida meetreid, otsides uusi toitaineallikaid ehk puitu. On loomulik, et kahe erineva struktuuriga materjali vahele pannakse hüdroisolatsioon (näiteks kivipinna ja puidu vahele) ja märgade ruumide seinad ning põrandad tuleb katta veetõkkega. Ümbritsedes aga puidu vett mitteläbilaskvate materjalidega, takistate puidu loomulikku kuivamist. Ärge unustage, et puit on hügroskoopne materjal ehk selle niiskusesisaldus sõltub ümbritsevast niiskusest.

Soovitus: igasugune niiskuse või vee liikumise takistamine peab olema põhjendatud ning hoolikalt läbi mõeldud. Võimalusel arutage konstruktsioonilisi lahendusi kutsekvalifikatsiooniga ehitusinseneriga. Häid soovitusi ja õpetusi leiate Puuinfo kodulehelt , kus allpool on toodud palju viiteid teadusartiklitele.

Müüt 4: ootame-vaatame, küll see seen ära kaob

Sageli võtavad inimesed põrandapinnale või nurkadesse tulnud majavammi viljakehad ja hävitavad need. Peab aga arvestama, et viljakeha on vaid osake seenest. Põhiline on seene puhul niidistik ehk mütseel, mis levib tavaliselt konstruktsioonide sees. Majavamm on väga kiire levikuga seen, laboratoorsetes tingimustes areneb seeneniidistik kuni 9 millimeetrit päevas. Iga päev, mis te konstruktsioonide avamisega viivitate, levib seen edasi. Majavammi puhul on kõige kiirem ja olulisem konstruktsioonide avamine, siis aeglustub areng ning saate ülevaate levikupiiridest.

Soovitus: kohe, kui leiate seene, tuleb tegutseda. Oodates võib kahju ulatus suureneda tuhandete või isegi kümnete tuhandete eurode võrra.

Majavammi viljakeha.

FOTO: Kalle Pilt

Müüt 5: puit lihtsalt mädaneb, pole siin mingit vammi

Igasugune mädanik on seene poolt tekitatud. Kui puit värvub pruuniks ja lõheneb ristikiudu, siis on tegemist puitu lagundava seene arenguga, mis tekitab pruunmädanikku. Selles seene toitumisprotsessis lagundab seen tselluloosi ja hemitselluloosi ning puidu kiud katkevad. Ka majavamm tekitab pruunmädanikku. Lisaks pruunmädanikule eristatakse veel valge- ja pehmemädanikku, kuid selliseid kahjustusi tekitavaid seeni on hoonetes oluliselt vähem kui pruunmädanikku tekitavaid seeni. Kui majavammi või mõne muu puitu lagundava seene areng peatub või hävib, siis lagundavad putukad ja teised seened niidistiku ning järele jääb vaid kahjustatud puit. Mõnede puitu lagundavate seente niidistik (nt Coniophora puteana ehk majamädik) on nii väikese läbimõõduga, et palja silmaga on seda raske eristada.

Soovitus: alati kui leiate puidul mädaniku tunnuseid on tegemist seenega. Mädanikku leides tuleb välja uurida, kui aktiivne on seene areng ja kui suured on tekitatud kahjustused.

Müüt 6: seen (mõeldakse reeglina viljakeha) on vaja kiiresti välja visata, siis ei levi ta edasi

Nagu eelpool kirjutatud, on seene viljakeha vaid osake seenest justkui «jäämäe veepealne osa». Viljakeha eemaldamisel tunneb seen end rünnatuna ning tema niidistiku areng pigem kiireneb kui aeglustub. Lisaks kasvavad viljakehadel enamasti eosed (majavammi puhul punakaspruunid 6x12 mikromeetrised osakesed), mis teisaldamisel paiskuvad keskkonda ning levivad koos õhu, loomade, inimeste ja esemetega teistesse piirkondadesse.

Soovitus: viljakeha leidmise korral otsige seeneniidistikku. Viljakeha teisaldamisel tuleb see isoleerida ümbritsevast keskkonnast ning alles siis hoonest välja viia või põletada.

Majavammi viljakehad puuriidas ja selle all.

FOTO: Kalle Pilt

Müüt 7: seen hävib kemikaalidega töötlemise korral

Enamus seente arengu peatamiseks pole kemikaale vaja. Palju efektiivsem on eemaldada lisaniiskuse allikad ning valdava osa seente areng peatub iseenesest. Keemiaga on soovitatav töödelda materjale vaid majavammi arengu puhul. Kindlasti tuleb enne töötlust silmas pidada kahte aspekti. 

Esiteks tuleb töödelda korraga kogu kahjustuse ulatust, sest nagu ka viljakehade teisaldamise, nii tunneb ka osalise töötlemise puhul seen end rünnatuna ja areng kiireneb. 

Teiseks tuleb olla veendunud kemikaali efektiivsuses ehk uurida kemikaali toimeainet (fungitsiidset ainet) ning selle kontsentratsiooni. Viimasel ajal on kaubanduses levinud palju kemikaale, millel on kirjad: mädaniku, hallituse ja seenkahjustuste vastu. Need kirjad on seotud müügitegevusega ning ei kirjelda sageli kemikaali tegelikku toimet. Iga biotsiidiga, mille hulka kuuluvad ka seentevastased kemikaalid, peab kaasas käima ohutuskaart, millel on alajaotuses 2 toodud välja toote andmed, selhulgas toimeaine ja selle kontsentratsioon. 

Lisaks saab ohutuskaardilt lugeda kemikaali ohtlikkuse kohta nii inimesele kui keskkonnale. Töötlemisel kemikaaliga on oluline, et kemikaal jõuaks seeneni. Pinnapealne töötlus ei pruugi seent hävitada. Kõige tõhusamaks töötlusmeetodiks on surveimmutus ehk injektsioon. Sellisel töötlusel surutakse kemikaal spetsiaalsete seadmete ja abivahendite (injektorite) abil puitu.

Soovitus: enne kemikaaliga töötlemist tuleb määrata seene levikuulatus ning põhjalikult tutvuda kemikaali ohutuskaardi ja kasutusjuhendiga. Töötlemisel jälgida, et kemikaal jõuaks kahjustava seeneni.

Müüt 8: kahjustatud materjali välja viimise korral seene levik peatub

Majavammi seeneniit areneb mööda erinevaid materjale kahjustuskoldest kaugele. Esmane seeneniidistik on väga väikese läbimõõduga ja silmaga eristamatu. Lisaks on reeglina kahjustuspiirkonnas hulgaliselt seeneeoseid, mis ootavad sobivat keskkonda ja hakkavad selle olemasolul arenema uutel asendatud materjalidel. Nagu müüdis viis mainiti, arvatakse sageli, et puit lihtsalt mädaneb ja seenele ei pöörata tähelepanu. Mädanenud puidu puhul on kindlasti tegemist seenega ja selle teisaldamisel tuleb alati rakendada seenkahjustuse likvideerimise meetodeid ja vahendeid. Majavammi puhul on keemiline tõrje kohustuslik, ilma selleta garantiid anda ei saa. Lisaks keemilisele töötlusele on väga tõhus ka termiline töötlus ja kõige olulisem on konstruktsioonide taastamine nii, et ei tekiks soodsaid tingimusi seene arenguks.

Soovitus: kahjustuse või selle tunnuste leidmise korral tuleb koostada kahjustuse likvideerimise plaan, kus lisaks materjalide teisaldamisele on vajalik planeerida termiline ja keemiline töötlus ning läbi mõelda uue konstruktsiooni lahendused.

Müüt 9: majavamm ja teised puitu lagundavad seened on vanade majade probleem. Uutes ja renoveeritud hoonetes neid ei esine

Majavamm eelistab oma elutegevuseks (toitumiseks) pigem värsket kui kaua aega konstruktsioonis olnud puitu. Majavammi leitakse kõige sagedamini 2-5 aastat tagasi renoveeritud hoonetes, kus on lisatud värsket puitu ning eiratud ehitusfüüsika reegleid. Kõige uuemas hoones, kus tuvastati kolmandiku põranda ulatuses majavammi seeneniidistiku areng, oli perekond sisse kolinud kuus kuud tagasi. Seal oli ehitusperioodil olnud veeavarii, mille tagajärgi ei likvideeritud (konstruktsioone ei kuivatatud) ning oli tekkinud väga soodne keskkond seene arenguks. Ehitusbuumi ajal ehitatud hooned (2006–2009 valminud) on aga sagedased seenkahjustuste objektid.

Soovitus: kui teil on vähimgi kahtlus, et hoones võib olla seenkahjustus, pöörduge kohe spetsialisti poole. Seda sõltumata hoone vanusest või renoveerimise ajast.

Tugev seeneniit põranda all, kuid tegemist pole majavammiga.

FOTO: Kalle Pilt

Müüt 10: kui majas on vamm, tuleb maja maha põletada

Vanasti oli tõesti selline arvamus. Tuli hävitas nii seeneniidistiku kui eosed ja kahjustatud maja põletamine takistas seene levikut asulates teistele hoonetele. Tänapäeval on majavammi uuritud pikalt ja põhjalikult ning parimad ettevõtted annavad tõrjele 15 aastat garantiid. Välja on töötatud tõhusaid kemikaale ning insenerid on leidnud häid ehituskonstruktsioonilisi lahendusi, kus seene arenguks sobivad tingimused puuduvad.

Soovitus: tuvastades majavammi kahjustuse oma hoones, tutvuge põhjalikult erialase kirjandusega ning konsulteerige kvalifitseeritud spetsialistidega. Iga kahjustus on likvideeritav.

Kasutatud:

Eesti Mükoloogiauuringute Keskus SA andmetel www.mycology.ee

Arvo Veski. Puitehituse käsiraamat. Tartu: Teaduslik Kirjandus, 1940

Endel Saarman ja Uno Veibri „Puiduteadus“ Eesti Metsaselts 2006

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus, (EL) nr 528/2012, 22. mai 2012

D.H.Jennings. The physiology and biochemistry of the vegetative mycelium. In: Jennings DH, Bravery AF (eds) Serpula lacrymans. Wiley, Chichester, 55–79, 1991

Puleium OÜ, www.majavamm.ee

https://puumarket.ee/tooteinfo/puitmaterjal/immutatud-puitmaterjal/