Kerisekivid ei ole igavesed: pikalt vahetamata kivid võivad suure arve kaela tuua
Kõige halvemal juhul kahjustab kerisekivide vahetamata jätmine elektrikeriste kütteelemente ehk tenne.
Saunologia.fi asutaja ja Aalto ülikooli inimkeskse tootekujunduse dotsent Lassi A. Liikkanen võrdleb kerisekive auto mootoriõliga.
«Kerisekivid ei ole igavesed. Kive tuleks regulaarselt kontrollida ning uuesti laduda,» ütles Liikkanen Soome väljaandele Ilta-Sanomat.
Kerisekivid tuleks välja vahetada hiljemalt siis, kui saun ei soojene korralikult, soojeneb aeglaselt, õhk on läppunud või leil jääb nõrgaks.
Puu- ja elektrikeriste mõju kerisekividele on erinev, kuid mõlemal juhul tekitab kivide väljavahetamise edasilükkamine probleeme. «Elektrikerise puhul suureneb elektritarbimine, sauna kuumenemine võtab rohkem aega ja halvimal juhul kahjustuvad kütteelemendid ehk tennid,» rääkis Liikkanen.
Nii võib laiskuse eest ka rahalise kaotuse osaliseks saada. «Kui olukord läheb nii halvaks, et see lõhub kütteelemendid, saate suure arve,» hoiatab Liikkanen.
Odavaid kerisekive kontrolli kaks korda aastas
Kui sageli peaks kerisekive kontrollima ja vahetama, sõltub sauna kasutamise tihedusest ja kivide kvaliteedist.
Paljud eelistavad saunas looduslikke kive, millest populaarseim on odav oliviindiabaas. Selliseid kive tuleks kontrollida vähemalt üks kord, eelistatavalt kaks korda aastas.
Ümmargused keraamilised kerisekivid on vastupidavamad. Nende kontrollimise ja väljavahetamise intervallid võivad olla pikemad.
Väljavahetamist vajav kivi mureneb
Kivide kontrollimiseks võta kivid kerisest välja. Ka kõige alumised kivid võivad olla halvas seisukorras.
Mõned inimesed löövad kive kokku ja vaatavad, kas kivi talub kokkupõrget. Kui kivid pragunevad, on aeg need välja vahetada. Tihti pole sedagi vaja teha. «Enamasti, kui kerisekivi on vananenud, tuleb seda vaid käes pigistada ja see laguneb,» andis Liikkanen nõu.
Kivide seisukorda näitab sageli ka kivi pind. Sõltuvalt piirkonna vee kvaliteedist muutub kulunud kivi pind roostepruuniks, valgeks või isegi roheliseks.
Kivide kontrollimise käigus tuleks need uuesti kerisesse laduda. Siis saab kivide vahelt ka killustiku ära koristada, kus see vastasel juhul takistaks õhuliikumist.
Kerisekivide võrdlus: peridotiit oli kõige vastupidavam
Liikkanen on testinud kerisekivide vastupidavust katsega, kus kive leilitati ööpäevaringselt reaalsetes saunatingimustes.
Lisaks kuumutamisele visati kividele ka vett, kuni kivid olid talunud 150 kuumutamiskorda, 450 kuumutamistundi ja 2100 korda leiliviskamist.
Kivide terveksjäämise skaalal oli kõige nõrgema ja kõige tugevama valimi vahel peaaegu 30 protsendipunktiline erinevus. Tugevaimate kivide järjestus oli järgmine: peridotiit, oliviin, vulkaniit ja oliviindiabaas.