Nike

Hea teada: miks ei tasuks kõiki marju põõsalt ära korjata?

FOTO: Shutterstock

Sarnaselt teiste elusolenditega sõltub ka lindude asurkonna suurus kisklusest, parasiitide ja haiguste levikust. Siiski on kõige olulisem toidu kättesaadavus, mistõttu on just talvel, mil olud karmimad ja toitu vähe, oluline roll ellujäämusele, kirjutab Linnuvaatleja.ee.

Talvel on lindude toidus olulisel kohal erinevate taimede seemned – kehval aastal, mil seemneid on vähe, langeb mitmete talvitajate, sealhulgas ka tihaste, arvukus; heal seemneaastal on aga lindude ellujäämus suurem. Kuid lisaks seemnetele söövad paljud talvitajad puudele ja põõsastele jäänud marju ning võib arvata, et marjarohkes piirkonnas on talvitava linnu elu kergem.

Hollandi ornitoloogid jälgisid kuuel aastal astelpajude (Hippophae rhamnoides) viljakust ja võrdlesid, kas lähikonnas talvitavate sini- (Cyanistes caeruleus) ja rasvatihaste (Parus major) ellujäämus, järgneva hooaja pesitsusedukus ja isendite liikumine sõltuvad astelpaju saagikusest. Tihased söövad astelpaju marjade viljaliha, kuid mitte seemneid; botaaniliselt ei ole tegu marja, vaid luuviljaga (nagu ploomil ja kirsil). Astelpajude viljakust ja põõsastel olevate marjade hulka hinnati kogu talve jooksul, talvel pesakastides ööbivate tihaste, kelle hulgas sinitihaseid oli 2585 ehk 19,2%, väljaheidete värvuse järgi oli võimalik hinnata söödud marjade hulka – mida kollakam, seda rohkem söödud. Kevadel aga jälgiti, kuidas kulgeb lindude pesitsus. Kuna kõik rasvatihased ja nende järglased olid märgistatud, oli võimalik hinnata ka lindude immigratsiooni uurimisalale.

Põõsaste saagikusest sõltus järgneval kevadel pesitsevate lindude arv – mida rohkem marju talvel, seda rohkem pesitsejaid. Seega mõjutab astelpaju saagikus otseselt tihaste asurkonda, kuid mõju on ajas muutuv: kui detsembris on põõsastel marju rohkelt, siis on ka tihaseid rohkem, kuid talve teisel poolel, mil marju on oluliselt vähemaks jäänud, langeb ka tihaste arvukus.

Ka lindude naasmine pesitsusalale sõltus marjarohkusest – mida rohkem marju, seda rohkem noor- ja vanalinde naasis järgneval aastal samasse piirkonda pesitsema. Isaseid rasvatihaseid naasis heal marja-aastal lausa kolm korda sagedamini pesitsema kui halval aastal, noor- ja emaslindude puhul oli vahe kahekordne. Pesitsusedukus astelpajude saagikusest siiski ei sõltunud.

Siiski ei tähenda rohkelt astelpajumarju tihasele paremat elu – lindude, kes detsembris ohtralt marju sõid, tõenäosus kevadel pesitsema naasta oli väiksem, kui mõõdukalt või vähe marju söönud lindudel. Seega ei ole liiga palju astelpaljumarju tihasele kasulik. Võimalik, et suures koguses on marjad tihasele mürgised, kuid mürgistuse vältimiseks peab toidusedel olema mitmekesisem. Samas ei ole ka välistatud, et astelpajudel toituvad linnud langevad sagedamini kiskjate saagiks, sest astelpajud kasvavad avamaal, kus linnud kiskjatele kergemini silma jäävad.

On tähelepanuväärne, et toidumajades väldivad tihased astelpajumarju ja eelistavad nende asemel muud toitu! Seda huvitavam on Hollandi tihaste käitumine, mis viitab uute toiduobjektide puhul sotsiaalsele õppimisele: kui üks sööb, siis õpivad ka teised kiiresti.

Tinbergen J, Fokkema R, Pen I, Ubels R (2019). Sea buckthorn berries Hippophae rhamnoides L. predict size and composition of a great tit population Parus major L. Journal of Avian Biology 50: doi:10.1111/jav.02037

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.

Populaarne