Tänapäeva kiire elu virvarris julgevad vähesed osta endale renoveerimata korteri. Järjest enam eelistatakse sisse kolida värskelt renoveeritud või tuttuude korterisse. Kuid Põhja-Tallinnasse oma pesa loonud Ester ja Palle kinnitavad, et just tänu sellele said nad endale täpselt nii mõnusa kodu, nagu nad unistasid. Aasta aega keset ehitust elamine paari ei morjendanud, kuna ajaloolise kivimaja korteri aeglane renoveerimine sobis neile hästi. 

«Korter on meie käes olnud 2016. aastast ehk siis natukene üle kolme aasta. Vaatasime ka ühte kena tsaariaegset korterit, kuid see läks eest ära. Järgmine valik oligi stalinistlikud majad,» sõnab Palle.

Ester ja Palle otsisid kolmetoalist avarat korterit. Mõlema jaoks oli oluline, et uues kodus oleksid kõrged laed.

«Ühed minu sõbrad käisid seda korterit neli aastat tagasi vaatamas, aga nende jaoks oli see liiga steriilne – ohtralt laminaati, kummalised tapeedid... Keegi oli 90ndate lõpul «ilusa» remondi teinud,» lausub Ester.

Tõsi, remont võib olla päris piinarikas, aga paar aastat hiljem unustad selle ära.

Planeeringut Ester ja Palle muutnud ei ole – see lisab kodule väärtust juurde. «Mulle meeldib, kui köök on eraldi – siis saab rahulikult kas või kala praadida,» lisab Ester.

Ester ja Palle korteri algupärast planeeringut muutnud ei ole.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Põhja-Tallinnasse kolimine oli loogiline samm

Nad olid varem ka Kalamajas elanud, seega tundus kesklinnast veidi kaugemale kolimine loogilise sammuna. Siinsesse Pelguranna stalinistlike majade piirkonda on pea igasse majja mõni nende tuttav sisse kolinud. See on mõnusalt vaikne kant.

Põhja-Tallinn areneb kiiresti, asum on populaarseks muutunud ka kultuuriinimeste seas.

«Kui me siia kolisime, rääkisid naabrid, et politseid tuli aeg-ajalt kutsuda, kuid viimased kolm aastat pole midagi erilist juhtunud,» sõnab Ester.

Iga toa remondile kulus umbes kuu-kaks: kokku kulus korteri ilusaks tegemiseks aasta. Enamasti oli remont pärast tööpäeva kontoris mõnusaks õhtuseks hobiks ja nokitsemiseks. «Ma käisin terve see aeg tolmusena tööl,» naljatleb Ester. «See on olnud hea investeering. Põhja-Tallinnas naljalt odavat korterit enam ei leia,» räägib Palle.

Koridor on lapse rallirada.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Maja kui töölise palee

«Tervet piirkonda nimetati kunagi vene linnaks. Eestlased siia naljalt korterit ei saanud. Ma ei mäleta, et lapsepõlves ükski minu sõber oleks nn stalinistlikus majas elanud. See ongi omamoodi salapära meie maja juures,» ütleb Palle.

«Need majad ehitatigi ju 50ndatel näitamaks, et tööline on kuningas ja elab palees, kuid tegelikkuses mahutati kaks-kolm perekonda ühte korterisse. Väljast vaadates tundus maja ilus, kuid seest võis see olla päris õudne ühiskorter,» lisab Ester.

Remondi käigus tuli päevavalgele nii mõndagi huvitavat, mida teise ajastu majadest naljalt ei leia – näiteks köögikapi taga siseseinas oli peidetud tualettruumi aken ja maja keldrisse oli ehitatud pommivarjend.

Estri isa tehtud maalil ja aknal on mitu sarnasust.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Laminaadi alt tuli välja täispuitpõrand

Ostes oli korteri põrand kaetud laminaadiga ja nad ei teadnud, mis selle alt välja tuleb. Ühe toa katkise laminaadi alt paistis jupike puitpõrandat.

«Otsustasime selles toas kogu laminaadi üles võtta, et näha, mis seisus põrand on,» räägib Palle. 

Vanast põrandast eemaldati mitu purgitäit naelu.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

Kuna selgus, et laudpõrand katab tervet korterit, otsustas Palle selle taastamist õppida Säästva Renoveerimise Infokeskuses põrandate renoveerimise koolitusel. Ka oli palju abi YouTube'i kanalitel olevatest õppevideotest.

Põranda puhtakssaamine oli paras nokitsemine.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

«Huvitavaks üllatuseks olid õhutusaugud laudpõrandates, mõnel vana metallist rest peal. Koolitusel räägiti, et kunagi paigaldati need laudade paremaks hingamiseks ja niiskuse kogunemise vältimiseks,» lisab Palle.

Laminaadi alt tulid välja õhutusaugud.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

Laudpõrandate taastamisele kulus kaks kuud

«Esimese toa remont oli kõige ajamahukam, teised läksid juba libedamalt. Vaatasin YouTube'ist videoid, et üldse aru saada, milliseid masinaid mul vaja läheb. Lihvimistehnikat tuli samuti õppida,» räägib Palle. Masinad renditi ja mõni oli päris raske. «Raskeim oli suisa 65 kilo ja üles neljandale korrusele andis seda kahekesi tirida,» sõnab Palle.

Kokku kasutati põrandate lihvimiseks kolme masinat.

FOTO: Ester Vaitmaa

Lisaks suurele masinale läks tarvis ka kahte väiksemat. Servad tehti teise masinaga, millega tuli päris palju maha lihvida, et kõik muhud ja lohud saaksid tasandatud. Radiaatorite all tuli ka servalihvijat kasutada, sest suure masinaga ei pääsenud ligi. See oli tüütu!

Lauavahede täitmiseks kasutasid nad lihvimisest jäänud saepuru ja segasid selle spetsiaalse liimiga kokku. Käuksuvad põrandalauad kinnitati peit-puurkruvidega.

Põrandalaudade vahed täideti saepuru ja liimi seguga.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

Julgustavad teisi ise remonti ette võtma

Ester ja Palle julgustavad: «Remondiplaani ei tasuks tegemata jätta puhtalt masinate puudumise tõttu. Kallimaid ja suuremaid saab rentida ning odavamaid osta. Kasutatud masinad saab alati maha müüa ja sel viisil osa rahast tagasi saada. Nii ei jää midagi asjatult seisma.»

Nõnda läks nurgasaega, mida vajati põrandaliistude panekuks. Palle ostis spetsiaalse sae, millega liistud õige nurga alla lõigata. «Kui töö oli valmis, müüsin sae maha,» sõnab Palle.

Laudpõrandate lihvimiseks kasutatud masinad renditi.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

«Kummaline oli see, et pärast vana jama põrandatelt ära koorimist ja õhutusaukude avamist läksid põrandad kohe palju soojemaks. Vana laminaadi peal pidi alati sokke kandma,» lisab Ester.

Kui laudpõrandat poleks õnnestunud ise taastada, oleks ainuüksi uue parketi korterisse ostmine maksnud 3000 eurot.

Laudpõrandad õlitati korralikult.

FOTO: Ester Vaitmaa/Erakogu

Kõige keerulisem osa oli köök

Kööki oli kõige keerulisem planeerida. Ruum on ebapraktiliselt kitsas ja pikk, kus istumisruum praktiliselt puudus.

«Me mängisime selle välja nii, et valisime kitsamad köögimasinad ja asetasime ahju töötasapinna kõrgusele. Köögikapid aga viisime pea laeni välja – eks alati on midagi, mida köögis harva kasutad ja neid asju hoiame kõrgel,» räägib Ester.

Köögimööbel telliti tuttavalt meistrilt – selle tegi OÜ Sisustuslahendused mööblitisler Hannes Kivits.

«Temaga koos oli hea plaani pidada, sest ruum oli keerukas ja seinad kõverad. Kuigi ta mõõtis eelnevalt väga põhjalikult, siis ikkagi läks kappide paigaldamisega poole kauem aega kui planeeritud. Küllap IKEA standardkappi oleks siia suhteliselt võimatu panna,» ütleb Ester.

Renoveeritud köök.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Enne kappide ülespanekut oli tarvis seinad korda teha. Ja see oli keerukas – puiduimitatsioonist vakstusarnane tapeet ei tahtnud kohe kuidagi maha tulla.

«Leidsime ehituspoest eriti tugeva nakke (Betokontakt), mis on põhimõtteliselt liimiga segatud liiv. Pintseldasime selle seinale ja see jäi karedaks nagu liivapaber, mille sai ära pahteldatud. Kui sa ei saa midagi seinast kätte, siis lihtsalt peidad selle ära…» ohkab Palle.

Õhutusavade vanad restid vahetati uute vastu.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Midagi igast kümnendist 

«Me ei aja meelega taga ühte kindlat stiili. Jah, meil on olemas mingid värvikoodid, mille raamesse me jääme. Kui midagi ostame, siis katsume ikka mingitest värvidest kinni pidada. Ostame näiteks ainult valgeid lillepotte. Aga siis ikka keegi kingib kollase! Ei õnnestu see ideaalselt,» sõnab Ester.

Neil on sisekujundus, kus on midagi igast kümnendist. Näiteks esikukapp on ühe tuttava vanatädi pärandus – kapp on pärit 50ndatest nagu ka nende korter ja see sobib tõesti väga hästi.

Uut mööblit on nad ostnud kodumaiselt mööblitootjalt Oriensist, näiteks elutoa diivani ja tugitooli.

Elutuba kaunistab nii uus kui vana mööbel.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

Iga ehitamine on kompromiss

«Mulle õpetas remont, et miski pole võimatu. Algul tundub keeruline, aga tegelikult on kõik ettevõtmise asi. Kuulsin koolitusel head tsitaati: «Iga ehitamine on kompromiss.» Sa teed midagi ja näed, et seda saaks veel paremaks teha, kuid mingi hetk tuleb piir endale ette panna ja öelda, et loed enda jaoks asja tehtuks,» sõnab Palle.

«Omandad uued oskused ja hakkad maailma nägema teistmoodi. Käid sõpradel külas ja avastad end vaatamas, kuidas liistud on pandud ja laenurgad tehtud,» lisab Palle.

Taastatud põrand.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

«Mina julgustan inimesi ise tegema. Olen tähele pannud, et nii kahe- kui kolmekümnendates inimesed tahavad korterit ostes, et kõik oleks valmis. Mõtlevad, et nendest remonditegijat ei ole. Ise remontimine säästab aga raha ja teiseks on sul mingiks ajaks põnev hobi. Tõsi, remont võib olla päris piinarikas, aga paar aastat hiljem unustad selle ära,» sõnab Ester. «Ja silmaring on pärast palju laiem,» lisab Palle.