«Sel hetkel needis ta end küll maapõhja, et oli ennast missioonile lubanud»

Copy
Eesti sõdurid Afganistanis.
Eesti sõdurid Afganistanis. Foto: Raigo Pajula

Loe katkendit Taavi Liiase sõjaromaanist «Talibani pojad». Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012–2013 Afganistanis. «Talibani pojad» võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019. aastal kolmanda koha.

Soomuk logistas mööda auklikku asfalti asula poole. Luureohvitser kapten Liivak istus soomuki luugil ja jälgis mööduvat maastikku. Igavad väljad olid rahustavad nii visuaalselt kui ka seetõttu, et sealt oli mööduvat kolonni raske ootamatult rünnata. Liivak oli väsinud, kohutavalt väsinud. Viimasel kolmel ööl oli ta vaid kolm-neli tundi magada saanud. Kuid oktoobri lõpu jahe tuul karastas ta näonahka nagu hommikune külm kraanivesi. Oli pärastlõuna ja pikk tööpäev seisis alles ees. Kompaniiülem läks kohtuma piirkonna ühe autoriteetsema külavanemaga. Kogutud luureandmed vihjasid, et tollel on kogukonnas väga suur mõju ja tema enda poole võitmine aitaks kontrollida kogu piirkonda. Asfalt läks üle betoneeritud teeks, rappumine vähenes ja Liivak oleks nüüd saanud tulistada ka liikuvast masinast. Nad lähenesid külale: lagunenud kahekorruselised valgest tellisest majad, mõnel välisuks rippumas ainult ühe uksehinge küljes, aknaavad kilega kaetud, korstnast immitsemas musta mürgist suitsu, mis ei tulnud kindlasti puidu põletamisest. Vähesed elanikud olid küla vahele hajunud, siin ja seal kohtas mõnda täisealist meest jutustamas ja kompaniid salakavala pilguga jälgimas. Teeääred olid täis prahti, mis võimaldas lõhkekeha kergesti paigaldada ka betoonist tee peale, ilma et eestlased seda märkaks. Liivakul hakkas kõhe, ta tõmbas automaadi paremini õlga. Hoolimata tema kartustest jõudsid nad külavanema maja juurde probleemideta. Liivak lootis seal näha rohkem inimesi, täna pidi tulema suur šuura, paljude perekonnapeade osavõtuga, kuid siin valitses kahtlane vaikus. Külavanem tuli siiski kohe majast välja. Pika helepruuni särgi peal oli viletsast materjalist pintsak ja selle peal veel jope. Peas kandis ta Põhja-Afganistanis levinud suure bareti laadset lambavillast mütsi.

«As-salamu aleikum,» tervitas külavanem väljas ootavat teise rühma ülemat.

«Va aleikum s-salam,» vastas teise rühma ülem, Liivaku kursavend sõjakoolist. Edasi läks nende vestlus vaiksemaks ja sõnu eristada polnud enam võimalik. Nad rääkisid mitu minutit, enne kui kompaniiülema kannatus katkes ja ta raadioeetrisse läks:

«Kaks-null, siin seitse-kaks kuuldel.» Oli näha, kuidas teise rühma ülem raadiole vastab, enne kui ta hääl kerge viivitusega raadiost ragisema hakkas.

«Kaks-null kuuldel.»

«Mis toimub, mida te arutate? Kas ma tulen välja?» päris ta teise rühma ülema käest.

«Külavanem ütles, et šuura ei toimu tema kodus, vaid nõupidamiste platsil, mis asub siin lähedal. Aga ma ei saanud aru, kui lähedal ja kas sinna saab soomukitega minna. Ma uurin need asjad veel ka välja, siis annan teada,» teavitas rühmaülem.

«Okei, vastuvõetud.»

Kompaniiülem jätkas nüüd vestlust soomuki sisevõrgus: «Sitt lugu, lõhnab mingi skeemitamise järgi. Kas sa, India, oled varem kuulnud nõupidamiste platsi mainitavat?» küsis kompaniiülem luureohvitserilt.

«Ei tule meelde, et oleks. Kuid tihti on mainitud kogunemist ja šuurasid mošeede juures. Ei teagi, et need kunagi kellegi kodus oleks toimunud,» andis Liivak oma arvamuse teada. Selleks ajaks oli rühmaülem teada saanud, et plats asub umbes saja meetri kaugusel ja soomukitega sinna minna ei saa.

Pioneer otsib kahtlaseid kohti läbi.
Pioneer otsib kahtlaseid kohti läbi. Foto: Raigo Pajula

«Kaks-null, minge külavanemaga kaasa ja julgestage plats. Soomukid jäävad maha, juhid masinatele ja tornid jäävad mehitatuks. Üks-null, anna mulle üks jagu julgestuseks, kui ma sinna platsile lähen. Ülejäänud mehed jäävad siia maha koos kaks-nulli soomukitega.»

«Selge, üks-üks tuleb teiega,» vastas esimese rühma ülem.

***

Kirevale vaibale oli kaetud kena istumine. Keskel olid kangale laotud kausikesed viinamarjade, rosinate, pähklite ja kreekeritega. Kui kompaniiülem ja Liivak platsile jõudsid, istus külavanem paljajalu rätsepaistmes vaibal, sandaalid vaiba taga. Kompaniiülemaga kätlemiseks ta püsti ei tõusnud. See oli märk tema suhtumisest sõduritesse. Vaiba ümber oli ka vähem tähtsaid perekonnapäid, kes sõduritele ruumi tegid ja kätt andsid. Pärast suurema sagina lõppemist alustas kompaniiülem oma monoloogiga, mis püüdis kohalikke veenda liitlasvägedega koostöö tegemise tähtsuses: kuidas nad ise sellest kasu lõikavad, nende julgeolekuolukord paraneb, kool ja turg avatakse taas, talunikud saavad vabalt liikuda, et oma kaupu müüa — kõigile oleks kasulik, kui vaid kohalikud loobuks koostööst Talibaniga. Tõlk pidi ülemat vahepeal katkestama, kui selle sõnad tema jaoks liialt keerulised olid või ta tempoga hätta jäi. See kahandas kompaniiülema kõne veenmisjõudu kindlasti märkimisväärselt. Suural osalejad jõllitasid ülemat tuimalt ning raputasid aeg-ajalt mittenõustumise märgiks pead. Külavanem kergitas ennast nüüd padjal ja hakkas end vaikselt emotsionaalselt üles kütma: «Siin ei ole mingisugust Talibani. Pole kunagi olnud, on vaid kohalikud mehed, kes kaitsevad oma kodu võõramaalaste sissetungi eest. Ja need mehed on seda teinud juba sajandeid, hoolimata sellest, kui tugev on vastane. Ameeriklased tungisid meie maale kallale, et röövida meie maa rikkused, meie gaas ja nafta.»

Taavi Liias «Talibani pojad». Kujundanud Linda Liblikas.
Taavi Liias «Talibani pojad». Kujundanud Linda Liblikas. Foto: Hea lugu

Ümber laua kogunenud külamehed mõmisesid heakskiitvalt. Asjad ei liikunud üldsegi eestlastele soodsas suunas. «Meie ole ei ole ameeriklased, meie ei taha teie gaasi!» hüüdis Liivak vastu, enne kui tõlk külavanema jutu eestlaste jaoks inglise keelde tõlkida jõudis. Vaibale kogunenud mehed jäid teda vaatama. Scoutpataljoni luureallohvitser, kes külavanemat mängis, pildus ironiseerides: «Tubli luureohvitser oled, Liivak, juba puštu keele ära õppinud, nii jõuad kaugele.»

Nüüd mõistis ka Liivak oma viga. Ta oli mängu nii sisse elanud, et unustas tõlgi vahelt välja. Õppusel mängisid tõlke Kalevi jalaväepataljoni allohvitserid, kes mängurite eestikeelset juttu kompaniile inglise keelde tõlkisid, et kohalikega suhtlevad inimesed tõlgi kasutamise kogemuse saaksid. Liivakul polnud seda kogemust vaja, see oli üks asi, mida ta oli Kosovos luureohvitserina teenides piisavalt praktiseerida saanud. Hoolimata mängu tõsidust rikkunud Liivaku eksimusest saadi šuuralt vajalikku informatsiooni. Külavanemal oli tõenäoliselt eilsest eestlastega peetud lahingust rindkeres haav, mis nüüd ägedal rääkimisel veritsema hakkas. Külavanem on Liivaku arvates ise Talibani võitleja ja rääkimisega teda ümber ei veena. Kompaniiülem käskis luureohvitseril ette valmistada nimekirja võtmeisikutest, kes tuleks kinni pidada või neutraliseerida, et edasisteks läbirääkimisteks soodne pinnas luua.

Õppuse viimased kaks päeva võitles Liivak kurnatusega. Aju oli väsimusest välja lülitunud. Ta tegi palju vigu ja aega kulus palju. «Tuleb vastu pidada, veel kaks päeva, veel kakskümmend kuus tundi, veel kaheksa tundi,» ergutas ta ennast. Selle aja jooksul tuli tegeleda mänguvangide ja -informaatorite ülekuulamisega, terve veoauto kasti täie relvade sildistamise ja pakendamisega ning ettekannete koostamisega. Kuni lõpuks oli missioonieelse väljaõppe viimane õppus läbi. Liivak jäi magama pärastlõunal ja magas järgmise päeva lõunani.

***

Kapten Tanel Liivakul oli hiljuti täis saanud kümme aastat teenistust sõdurina. Ise poleks ta teenistust alustades uskunudki, et mõnel ametipostil üldse nii kaua suudab olla — kümme aastat on kahekümneaastase jaoks pool elust. Tema varasemad töökohad, mida ta ülikooli kõrvalt erinevates meelelahutusasutustes pidas, olid alati olnud väga lühiajalised. Ta ei olnud üldse seda tüüpi, keda ta tuttavad oleks elukutselise sõdurina ette kujutanud. Iga ta karjäärisamm tekitas tuttavates imestust: «Sina ja jaoülem, Sina oled üleajateenija, Sina õpid sõjakoolis?» Liivak tundis ennast juba imelikult. Ajateenistus jõudis temani sundkäiguna. Õpingud Tartu Teoloogia Akadeemias ei läinud täiskohaga töötamise kõrvalt kuigi edukalt. Olles kahe ja poole aasta jooksul omandanud vaid poole nõutud ainepunktidest, ootas teda paratamatult ees eksmatrikuleerimine. Puhtalt jumaliku armuannina ta puuduvaid ainepunkte kokku ei saanud. Et paigalseisu vältida, otsustas Liivak aega teenima minna, kuigi ta oli sellest paar aastat tagasi arstilt vabastuse saanud. Ta tahtis ju saada kaplaniks, seega ajateenistus poleks mööda külgi maha jooksnud.

Taavi Liias.
Taavi Liias. Foto: Kristjan Teedema

Kaitseressursside ameti arstlikus komisjonis vaadati teda seetõttu kui opakat ja suunati kõigepealt psühholoogi juurde. «Nagu ma aru saan, olete tervisliku seisundi tõttu kolm aastat tagasi ajateenistusest pääsenud, hetkel õpite kõrgkoolis, soovite selle pooleli jätta ja tulla vabatahtlikult aega teenima?» täpsustas arstliku komisjoni psühholoog asjaolusid.

«Jah, seda ma soovin.»

Psühholoog ohkas ja hakkas närviliselt pabereid täitma. Pärast kohustuslikke küsimusi voodimärgamise, suitsiidisoovide ja une kvaliteedi kohta suunati Liivak tagasi komisjoni esimehe juurde. See majori auastmes härra, kes kandis kaitseväe tavavormi, kuid sinna juurde kulunud koduseid susse, sirvis tema toimikut ja uuris huvi pakkunud lehekülje kohta: «Aga see selg, mis teil valutas ja millega teid ajateenistusest vabastati, kas see ei tee enam valu?»

«Eks kõigil tuleb ilmselt seljavalusid ette. Minul oli ta sel ajal hea võimalus, et teenistusest mööda hiilida. Pole ta tegelikult nii hull ühti,» selgitas Liivak aastatetagust haiguslugu. Komisjoni juht voltis toimikus oleva lehe köitest lahti võtmata lennukiks ja helistas seda tehes sisearstile: «Veera, kuule, ma saadan sulle ühe poisi. Vaata ta üle, aga ära sa toimikus kokkuvolditud lehte vaata. Miks, miks. Ära palun lihtsalt vaata.» Telefonitorust kostis vastuseks naise monoloog, millele mees midagi vahele öelda ei saanud, kuigi avas paar korda suu rääkima hakkamiseks. Kuid monoloogi lõppedes olid nad leidnud ühise vaatepunkti ja komisjoni esimehel ei jäänud muud üle kui arsti tänada: «Aitäh, Veerake, helista mulle, kui temaga mingi mure on, eks?»

See majorihärra oli suisa kunstiteos. Liivak kuulis pealt ka vestlust teise kutsealusega, kes komisjoni esimehe juures edasisi korraldusi ootas.

«Ma Olen muidu DJ,» kelkis maapoisi välimusega veidi lihtsameelne nooruk. «Kas ma oma maki võin väeossa kaasa võtta? Äkki saaks teinekord väeosas meelelahutuseks diskot teha? Kas on võimalik?» proovis ta positiivset vastust välja nuiata.

«Loomulikult võib,» ei olnud major kitsi. «See on väga hea mõte,» kiitis ta veel takka.

Võinuks uskuda, et äkki ongi elu ajateenistuses nii roosiline. Loomulikult korjati see helitehnika, mille noorsand kaameli kombel seljas väeossa vedas, kohe ära ja sama targalt sai ta selle esimesele linnaloale minnes koju viia. Ning ainuke disko oli siis, kui seersant rühma üles rivistas, Iasi ringis seisvatel meestel kordamööda erinevat värvi jalarätti ja froteerätti lehvitada, mis pidi värvimuusikat imiteerima, ning käskis tal poolpaljalt ringi sees tantsu vihtuda. Sel hetkel meenus Liivakule lahke major, kellel silm ka ei pilkunud, kui ta kutsealusele täielikku jama ajas. Nii algas kümme aastat kestnud teenistus, mis nüüd viis Liivaku tema teisele missioonile — seekord Afganistani.

Eesti sõdurid Putay külas patrullimas. 
Eesti sõdurid Putay külas patrullimas. Foto: Peeter Kuimet

***

Kui ta naisele teada andis, et novembris tuleb minna, tekkis tollel juba märtsis tugev masendus, mis muutis mineku emotsionaalselt palju raskemaks. Liivak ei olnud ka ise kindel, miks ta minna tahtis. Asi ei olnud ainult rahas, kuigi missiooniga vöis ohvitser kuni viisteist tuhat eurot kõrvale panna. Kulutada seal kõrbes ju kusagil polnud. See oleks aidanud korteri remondiks võetud pangalaenu hetkega tasuda. Või oli see karjäärialane ambitsioon, mille realiseerimisele teravamas kriisikoldes käimine kaasa aitas? Või pelgalt seiklusvajadus? Lõpuni ei olnud ta seda endale selgeks mõelnud. Suve alguseks naine siiski harjus mõttega ja missioonile minek ei kutsunud enam esile nii suuri süümepiinu pere ees. Kuid vaevalt oli ta hingepiinadest vabanenud, kui leidis ühel pühapäeval padjalt kuueaastase tütrekese kirja. Väriseva ja hajuva lapsekäekirjaga oli joonelisele vihikulehele jäetud sama väriseva südamekesega kaunistatud kiri: «Issi sa oled nii kallis. Siis kui sa pikaks ajaks ära lähed siis ma hakkan sinust puudust tundma. Ikkagi me veel ju näeme eks? Ja siis kui sa ära lähed, siis me ju räägime arvutist nagu väiksena. Liisi sinu oma.»

Sel hetkel needis ta end küll maapõhja, et oli ennast missioonile lubanud. Liivak teadis, et Afganistanis ei ole nii luksuslikku võimalust Skype'is perega telesilda pidada, nagu see oli olnud mõned aastad tagasi Kosovos. Ta läks kohe lapse juurde, kes piilus teisest toast vargsi, kas isa ikka saab kirja kätte. Ta võttis tüdruku sülle ja kuivatas üle põse voolanud pisara vargsi tema särgi sisse. Talle tundus hirmutav mõte, et tütar peaks ilma isata kasvama, kui ta peaks Afganistanis surma saama. Lapsest oli kohutavalt kahju, surma saamine ise millegipärast ei hirmutanud.

***

Lõpuks sai missioonieelne väljaõpe läbi ja seda tähistati kompanii traditsioonilise peoga. Liivak jäi sellele veidi hiljaks, kuna kolis Paldiski ühiselamutoast välja ja pidi kogu oma vara Tartusse kaasa transportima. Nelja kuuga oli ta suutnud ühikasse üllatavalt palju asju koguda, mis tuli nüüd ühe päevaga tagasi viia. Ta oli kogu oma Paldiski elamise pakkinud väikese Seat Ibiza peale ja kimas maakoha poole, kus pidu peeti. Ta jõudis peole kaks tundi pärast selle väljakuulutatud algust. Tegusad mehed polnud jõude vahtinud, vaid olid selleks ajaks sõduri kombel kõvasti joonud. Mõned juba liiga palju. Esikus võtsid teda vastu kaks meest, kes olid nahkdiivani ette põrandale magama jäänud. Ilmselt olid samad mehed süüdi ka ülakorruse nahkdiivani täisoksendamises. Liivak läks neist välja tegemata edasi. Pole esimene ega viimane kord, mil sõdur põrandal peab magama või lakku täis on. Liivak läks edasi lärmi suunas, mis kostis ilmselt peosaalist. Kuigi luuraja jäi hiljaks, polnud kompaniiülem tooste veel öelnud. Seetõttu pidi ka Liivak solidaarsusest mõned pitsid võtma, kuigi oli plaaninud varakult koju sõita. Pidi võtma, kuna toostid olid head.

«Esimese pitsi tõstame me Eesti terviseks. Elagu Eesti!» kõlas kompaniiülema esimene toost. «Elagu Eesti!» kajas meeste hääl avaras ruumis.

«Teise pitsi joome presidendi terviseks,» jätkas kompaniiülem suhteliselt tempokalt, andes napilt aega pitside uuesti täitmiseks. «Kolmanda pitsi võtame hukkunud kamraadide mälestuseks,» lausus ta. Liivak oli liigutatud, tundus, et ka mehed. Joobnute lällamine rauges ja mehed jõid vaikides kolmanda pitsi. See oli päris kena hetk. Hiljem kuulis Liivak, et tegemist on traditsioonilise toostide triloogiaga, mida skaudid on kaua kasutanud. Igatahes sundisid need kolm pitsi Liivakut kainenemise huvides nii kaua peol olema, et ta nägi ära ka esimese kakluse. See oli kompaniide pidudel suhteliselt tavaline, et mehed veidi ragistasid. Sõdurid olid pikalt suure pinge all töötanud ja professionaalidena omavahelised hõõrumised väljaõppel maha surunud, et ülejäänud meeskonda mitte ohtu panna ja üksuse lahinguvõime säilitada. Nüüd aga tekkis võimalus paks õhk välja lasta ja alkoholist innustust saanuna läksid rusikad käiku. Jõuvahekorrad paika pandud, oli kompanii valmis lahingusse minema.

Copy
Tagasi üles