Ülevaade: vaata, mida jaanipühade ajal tegelikult tegema peaks

FOTO: Shutterstock

Meie esinavanematel oli jaanipühade tähistamiseks väga palju erinevaid tavasid ja kombeid, mida lihtsalt lõkke ääres passimise  asemel kindlasti ka tänasel päeval rakendada võiks.

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad, kirjutab BERTA, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

Jaanituli 

Jaanitule jaoks kogutakse puitu terve aasta vältel. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. 

20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).

FOTO: Shutterstock

Ennustamine

Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat.

Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.

Töökeelud

Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Toidud

Vanasti olid šaslõki asemel jaanilaua keskmes sõir, kohupiimakorbid ja teised kohupiimatoidud. Joodi jaaniõlut.

Sõir ja jaaniõlu.

FOTO: Shutterstock

Meiud ehk maipuud

Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus, sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja maikuninga valimisega. Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.

Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde.

Vanasti kogunesid jaanilõkke ümber nii noored kui vanad.

FOTO: Shutterstock

Palju rohkem infot eestlaste jaanikommete kohta leiad portaalist BERTA. 

Populaarne

Tagasi üles