Maakler annab nõu: mida teha mahajäetud tondilossidega?

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Shutterstock

Tahame, et jaanipäevaks saaksid kõik meie armsa Eestimaa nurgad ja nurgatagused puhta ja värske ilme. Jaanipäev võib olla ka parim aeg ja jaanituli ideaalne võimalus jätta vääriliselt hüvasti esivanematest jäänud ja nüüdseks lagunenud hoonetega, leiab Arco Vara maakler Liia Koreline. 

Peagi on käes kauaoodatud suvi, paljudele puhkuseaeg, mil on rohkem võimalust ja vabadust linnast välja sõita, nautida kaunist Eestimaa loodust ning vaatamisväärsusi. Neid, kes veel tööl käivad, kutsuvad samuti suvised nädalalõpud maale sõitma, rahu ja vaikust ning sumedaid grilliõhtuid nautima, kirjutab Liia Koreline Arco Vara blogis.

Sõites linnast välja, kohtame nii mõneski väikeasulas või külakeses põlluveerel või põliste metsade rüpes mahajäetud ja lagunevaid hooneid. Mõtlen just neid sajandivanuseid talumaju, kust pererahvas juba ammu manala teed läinud ning mille ülesputitamine on kulukas või linna kolinud omanikele mõttetu ettevõtmine. Väga kurb ja valus on vaadata, kuidas tuuled, vihmad ja lumetuisud hoone sissevajunud katust ja tühje aknaauke räsivad. Esineb ka juhuseid, kui pahatahtlikud on majale tule otsa pannud ja sellega suurema kahju tekitanud. Mõnest ahervaremest mööda sõites tekib lootusetu tunne ja küsimus, kus on omanikud.

Hoole ja armastuseta jäetud maju on raske säilitada. Seda enam, et sada aastat tagasi ehitatud talumajad olid puitmaterjalist. Viimasena lagunevad hoone seinapalgid, sest neid töödeldi hülgerasva või vahaga, palkmajade nurgad seoti tugevate kalsasabatappidega. Suurim põhjus, miks vanad hooned aja möödudes kokku varisevad, on olematu vundament. Maja seinte alla paigutati vaid maakivid või paekivid, mis aja möödudes rabedaks muutuvad ja paigast nihkuvad. Katused, mille tegemiseks kasutati roogu, õlgesid või laaste, pikka eluiga ei luba. Talumaja juurde kuulusid ka abihooned, nagu saun, ait ja tall. Need lagunevad tavaliselt esimestena, sest juba ehitades hoiti seal materjali kokku.

Kas ja kuidas on võimalik neid teeäärseid ja nurgataguseid tondilosse, mis meie elukeskkonda mitte kuidagi ei kaunista, vääriliselt viimsele teekonnale saata? Juhul kui on teada hoone omanik, võiks kohalik omavalitsus omaalgatust üles näidata, omanikuga kontakti võtta ja temaga krundi korrastamise osas kokkuleppe sõlmida. Hooletusse jäetud ja kasutuskõlbmatu hoone omanikud võiksid ka ise kohaliku omavalitsuse maakorraldaja poole pöörduda. Tavaliselt on need hooned ka võssa kasvanud või kivivaremetega piiratud ning korrastustöödel on vaja kasutada masinaid. Ehk saaks kohalik omavalitsus sellega aidata? Sest eesmärk on ühine ja üllas: et maastik saaks korrastatud.

Julgen välja pakkuda ka ühe emotsionaalse, praktilise ja mitmeid osapooli rahuldava lahenduse. Minu vanaisa, kes oli küla sepp, suri pea pool sajandit tagasi. Tema aianurgas seisnud sepikoda oli väga pika eluea vastu pidanud, tublit sepatööd näinud ning  maa- ja linnarahvale kasu toonud. Peale vanaisa surma viisid Rocca al Mares asuva vabaõhumuuseumi töötajad sepikoja sisustuse muuseumi, kus kõik vanaisa sepatööriistad leidsid väärilise koha. Hoone ise jäi aga pikkadeks aastateks tühjana seisma. Nii ta muudkui vajus ja vajus seal aianurgas ning keegi ei suutnud otsustada, mida sellega ette võtta. Üks mõte oli kutsuda kokku suguvõsa meespere ning vanaisa sepikoda talgute korras maha lammutada. Aga alati leidus mõni pakilisem tegevus ning hea talgumõte jäi teoks tegemata. Teine põhjus oli see, et palkidega poleks saanud midagi praktilist ette võtta, sest pika sepatöö käigus olid need naelu ja konkse täis tipitud ning nende saagimine oleks olnud problemaatiline.

Lagunevat hoonet märkasid hakkajad linnavalitsuse töötajad, kes tegid ettepaneku, et nemad ise lammutavad hoone ja kasutavad selle palke linna jaanitulel lõkkematerjalina. Paremat ja emotsionaalselt ülevamat lõpplahendust vanaisa sepikojale poleks osanud oodatagi! 

Loe rohkem Arco Vara blogist.

Tagasi üles