Õuevalgustus pole enam kättesaamatu luksuslahendus

FOTO: Shutterstock

Kevadel ja suvel tahaks hiliste õhtutundideni olla väljas ning hästi valitud õuevalgustus tekitab terrassil, aias või rõdul tõeliselt õdusa olemise.  

«Valgusega on võimalik aed, terrass või rõdu muuta ruumiliseks, kutsuvaks ja huvitavaks. Teadlik aiaplaneerija mõtleb valgustusele juba enne aia rajamist, sest siis saab kaablid paigaldada õigetesse kohtadesse,»  räägib Hektor Lighti esindaja Ülle Jõks. «Õues võiks kasutada emotsiooni- ehk kujundusvalgust.»

 Planeerimisel tuleks mõelda, milline on aed suvel ja talvel või kuidas õuevalgustid paigutada, et need ei hakkaks segama näiteks muruniitmist või lumekoristust. Sel puhul on Jõksi sõnul väga praktilised just teisaldatavad õuevalgustid.

Ettevõtte Moodne Valgustus turundusjuht Elena Revyakina rõhutab, et mistahes valguslahendus peab olema põhjalikult läbi mõeldud, et see looks õige meeleolu, oleks funktsionaalne ja harmoneeruks kogu ümbritseva aia kompositsiooniga. Kindlasti peab olema projekt, kas enda koostatud, kui selleks on olemas vajalikud teadmised, arhitekti või maastikuarhitekti tehtud. Peab olema kindel nägemus soovitud valguslahendusest sõltuvalt terrassi, rõdu või aia olemusest ning läbimõeldud elektriprojekt, et valgustite sisse ja välja lülitamine ning reguleerimine oleks läbimõeldud ja mugav.  

FOTO: Shutterstock

Valgus äratab aia ellu

«Kujundusvalgus luuakse erinevate objektide, puude või põõsaste väljavalgustamisega ning oluline on oskus luua valguse ja varju efekte,»  räägib Jõks. Õuevalgustid võiks tinglikult jagada statsionaarseteks ja teisaldatavateks. Aias saab kasutada eri kõrgusega pollar- ja postvalgusteid, pinnasesse süvistatavaid valgusteid, suundvalgusteid, fassaadivalgusteid ja teisaldatavaid valgusteid ning parima lahenduse saab erinevaid valgusteid kombineerides.

Õuevalgustust valides tasub Jõksi sõnul arvestada eramu arhitektuuri ning kasutatud materjalidega. Tähelepanu tuleks pöörata ka kvaliteedile ning uurida, millised tootjad on just välisvalgustitele spetsialiseerunud – ostetakse valgustid ju aastateks.

Ka Revyakina rõhutab enim just kvaliteedi olulisust. «Väljas kasutatavate valgustite puhul tuleb tähelepanelikult järgida pakendit ja toote spetsifikatsiooni ning tõepoolest veenduda, et valgusti sobib õues kasutada. IP-aste ehk niiskus- ja pritsmekindlus ei tähenda veel seda, et valgusti sobib õue,»  selgitab ta. «Kvaliteetseid välisvalgusteid ei pea tooma tuppa hoiule, need peavad hästi vastu igasuguste ilmaga.»

 «Kui IP-number on vähemalt 44 või suurem, sobib valgusti õues kasutada, kui valgustil on märge IP67, võib seda paigaldada ka veega vahetult kokkupuutuvatele pindadele,» lisab Jõks.

Kuigi valgusallikaid, mida õuevalgustusse sobitada on erinevaid, siis ebaefektiivsete hõõglampide ja valgusviljakusega halogeenlampide aeg on ümber ja nende asemel võib kasutada energiat säästvaid kompakt-luminofoorlampe (tuntakse säästulampide nimega). Välisvalgustusse sobib Jõksi ütlust mööda suurepäraselt leed ehk valgusdioodlamp, mida iseloomustab väike elektrienergia kulu ja pikk tööiga. Eelisteks on nendel veel väike soojuseraldus, hea värviesitus, vibratsioonikindlus, väikesed mõõtmed ja hoolduskulud.

«Praegu on suund madalamate, soojemate värvustemperatuuride suunas, sest inimesed tunnevad end siis mugavamalt. Ameerika meditsiiniliidu (AMA) hiljutise uuringu põhjal soovitatakse värvustemperatuuriks 3000 kelvinit (K) või alla selle (alla 3000 K on soe valgus, vahemikus 3300–3500 on keskmine vahepealne ja üle 4000 K on külm valguse värv). Kõrgema värvustemperatuuriga leedvalgustus kiirgab suuremat hulka sinist valgust, mis palja silmaga vaadates näib meile valge ja see arvatakse olevat suurte annuste puhul inimestele kahjulik. Väidetakse, et kõrgemad värvustemperatuurid võivad mõjutada inimeste ööpäevarütmi,» räägib Jõks.  

FOTO: Shutterstock

Kõikjale oma lahendus

Liikumissuuna annavad markeerimisvalgustid tee- ja sõiduradadel. «Nendeks võivad olla nii süvis- kui postvalgustid. Läbi tuleb mõelda täpne paigutus, sest näiteks  autoteele paigaldatud valgustid peaksid olema suutelised taluma auto raskust ning sellekohane märge on kirjutatud otse valgustile (driveover  või  max 3000 kg) ,» selgitab Jõks. Revyakina sõnul sobivad tee markeerimiseks pollar või nn «kilpkonna» tüüpi valgustid, ehkki viimaste paigaldamist tuleb kindlasti planeerida enne tee ehitamist, lisaks tuleb jälgida, et need poleks liiga võimsad ega pimestaks.

Veesilmadesse on ideaalsed basseinivalgustid, lillepeenraisse saab paigutada piikidega teisaldatavaid pinnasesse sissesurutud valgusteid. «Peab vaid arvestama, et põledes kuumenevaid  valgusteid ei ole mõttekas kasutada taimede vahetus läheduses, » lisab Jõks.

Terrassi saab sisustada suisa tubaselt, sest välisvalgustid on välimuselt sarnased sisevalgustitele, kuid omavad vajalikku niiskuskindluse astet. Prožektortüüpi õuevalgusteid saab suunata puude võredesse, valgusteid võib paigutada müüride peale ning efekte on mõnede objektide hästi madalalt valgustamine nn peidetud allvalgusega (näiteks terrassi, pingi, laua alla peidetud valgustiga).

FOTO: Shutterstock

Populaarne

Tagasi üles