Remondiblogi: see varjatud osa remondi juures, millest blogijad enamasti ei räägi

Foto: Shutterstock

Meie remondiblogija Margit võtab täna vaatluse alla ühe teema, millest kodublogides enamasti ei kirjutata.

Täna tahaks ma rääkida sellest, millest kodublogijate ajaveebides, Instagrami kontodel ja Pinteresti tahvlitel kaunite fotode, vingete totaalsete muutumiste ja sadade põnevate nõuannete seas just eriti tihti lugeda ei saa: remondi pahupoolest. Mitte sellest, kuidas kõikjal on tolm ning kodus valitseb ehitusmaterjalide ja tööriistade kaos, vaid sellest tõsisemast negatiivsest küljest, kuidas üks suur isetegemise projekt võib ühele inimesele, suhtele või perele mõjuda.

Enne korteri või maja suurema remondi ja/või ümberehituse planeerimist – eeldusel, et suurem osa töid tuleb oma kätega ära teha – tuleks põhjalikult ja täie tõsidusega mõelda, mida see kõik endaga muus elus kaasa toob. Meie mõtlesime paljudele asjadele, millest täna juttu teen, kuid päris-päriselt vähemalt mina küll ei adunud, milline teekond see kõik olema saab. Samuti tasub kaaluda, mis saab siis, kui plaanitud tööd muudkui ühel või teisel põhjusel oodatust pikemaks venivad. Meie plaanisime kunagi oma korteri aastaga ümberehitatud saada… Tuletan meelde: korteri ostsime 2017. aasta juunikuu viimastel päevadel. Käes on 2019. aasta märts ja meie korter pole veel kaugeltki valmis.

Suure projektiga käib kaasas kolme tähtsa ressursi kulu. Nendeks on 1) raha, 2) aeg, 3) närvid. Kui saaks nende kolme kulu kokku liita, oleks see üks (suur) arv X, mis olenemata ressurside kombinatsioonist jääb alati samaks.

Kui on palju raha, saab lubada endale lisatööjõu palkamist, seega kulub aega võrdlemisi vähe, sest töötegijaid on palju, ning samuti võib enda närve kuluda vähem: seda siiski vaid eeldusel, et abitööjõud on asjatundlik, aus ja professionaalne. Igapäevaelu saab minna edasi üpris tavapäraselt, sest ise eriti palju käsi külge panna pole tarvis. Kui raha on väga palju, ei muutu midagi ka elujärjes. Kui raha on lihtsalt palju, tuleb ilmselt püksivööd veidi pingutada.

Kui raha enam eriti palju pole – vaid nii palju, et jõuad projekti tarbeks materjale hankida –, siis peab rohkelt olema saadaval aega ja närve, mida kulutada. Kui pole raha lisatööjõu tarbeks, peab arvestama õhtute, nädalavahetuste, riigipühade ja puhkustega, mis kõik mööduvad tihtilugu isegi hiliste öötundideni projekti kallal nokitsedes. Seejuures võid kindel olla, et mida vähem aega kulutad eeltööks, planeerimiseks ja vajalike teadmiste ammutamiseks, seda rohkem kulub kolmandat ressurssi ehk närve. Ja usu mind: neid kulub niigi liiga palju.

Kui kolmest ressursist on saadaval vaid raudsed närvid, kuid aega ja raha napib, siis saab projekt kindlasti kunagi – pikk-pikk aeg hiljem – lõpetatud, sest närvid ei ole vahepeal lõplikult läbi läinud. Kui aga selgub, et ka raudsed närvid on läbi roostetanud, siis… Houston, meil on probleem.

Räägime nüüd meiesugustest iseehitajatest, kellele oli kättesaadav vaid renoveerimist vajava eluaseme ostmine, kellel pole nii palju raha, et ehituseks abijõudu palgata, sest kodu ümberehitus tuli ette võtta jooksvatest säästudest, ja kes mõlemad käivad rohkem kui täiskohaga tööl, et kogu seda projekti rahastada. Suures koduostu elevuses, kui valdab emotsioon: «Me saame oma kodu!», on lihtne selle mudeli elemente drastiliselt alahinnata.

Mis need mõned nädalavahetused, puhkusenädalad ja öötunnid siis ikka ära ei ole, eks. Küllap saab elu kõigi valdkondade – ka nende, mis sulle kõige rohkem rõõmu pakuvad – arvelt säästmisega hakkama, sest oma kodu unistuse nimel pole miski liiga palju. Iseloomult järjepidevad ja töökad, ühel on kuldsed käed ja teine armastab Exceli tabeleid, nimekirjade koostamist ning on tuntud oma masterplan'ide poolest. Kui raske see siis ikka olla saab?

Las ma ütlen teile: see saab olla ikka väga raske. Ajutiselt võib tugev inimene, paar või perekond kõik ära kannatada, teha ja ohverdada, kui eesmärk on suur ja üllas. Oma kodu eesmärk ju kindlasti seda on. Mõned kuud või isegi aasta võib muu elu praktiliselt pausile panna, elada suisa koonri kombel ning inimese normaalseks funktsioneerimiseks tarviliku puhkeaja arvelt igal vabal hetkel remonti vihtuda. Võin kindel olla, et osad ei saaks ka lühiajaliselt sellise pingega hakkama. Inimesed on ju teadupoolest erinevad.

Nüüd aga kujutage ette, et see kõik kestab aastaid. Muudkui teed ja teed, aga tulemus tekib aeglaselt. Kulutad kõik oma vaba aja – sa isegi ei mäleta enam, mis tunne on (süütundeta või üleüldse) aeg maha võtta –, aga aeg justkui sulab käest, ilma et silmaga märgatavalt midagi muutuks. Sa isegi enam ei tea, mis on normaalne elu. Tähtaeg – panga või seaduste või iseenda poolt määratud – surub armutult peale.

Vinti keerab juurde asjaolu, et oma teise poolega aja veetmiseks ja koosolemiseks on sul aastas niigi piiratud arv tunde, sest selle projekti tõttu peab tema oma parima panuse andma hoopis teises riigis, et maksimaalselt palju teenida. Koosolemise kvaliteetaega on nii vähe, et ma isegi ei imesta, miks koduehitust iga suhte ja perekonna proovikiviks peetakse: kõik sellest õnnelikuna välja ei tule.

Samal ajal pead sa iga jumala päev sellele poolikule projektile otsa vaatama, sest sa elad selle projekti sees – sõna otseses mõttes. Sul pole sellest päevakski puhkust: projekt on alati sinuga, tahad sa seda või mitte. Proovi siis nii hakkama saada, et viimnegi närvirakk mustaks poleks läinud.

Kui vaatad oma Exceli tabelit, kuhu saab sisse kantud projekti jaoks kõrvale pandud säästud ning tehtud kulutused, siis tahab vahel lausa pisar silma tulla. Rahanumbrid on müstiliselt suureks paisunud, aga ikka veel pole projekt valmis. Eelarve on peaaegu paarkümmend tuhat eurot tagasi ületatud, aga projekt on pooleli. Ükskõik kui hästi sa ka ei planeerinud, projekt suutis ikka negatiivselt üllatada.

Kannad iga kuu praktiliselt poole palgast ehituskontole, ülejäänu kulub ellujäämiseks ja samal ajal tunned pidevalt kadedusenoodiga segatud kurbust, kui näed eakaaslaste fotosid või kuuled nende mõnusaid lugusid suurepärastest reisidest või aina kasvavast investeerimisportfellidest, millest sina oma kodu unistuse nimel juba aastaid pea täielikult loobunud oled.

Sinu ainus lootus on see, et ühel ilusal päeval, kui kõik on valmis, tasub see vaev end ära. Selles usus ja lootuses lähed sa igale järgnevale päevale ja väljakutsele vastu.

Ma tean, et Eestis on palju inimesi, kes heidavad mulle ette seda, et ma julgen sellel teemal üleüldse viriseda. «Sul on võimalus sellist projekti ette võtta, sul on oma kodu, sul on niigi palju rohkem kui paljudel Eesti peredel.» Ma olen tänulik kõige selle eest, et mul on kõik see ja kõik need, kes mul on… aga vahepeal on kõigil raske.

Ka kõige rohelisema muruga aias võib olla muresid täis maja.