Remondiblogi: korter on palju parem elukoht kui oma maja

FOTO: pexels.com

Täna räägib Margit tagasivaatavalt sellest, miks selgus, et samm, mis esialgu näis vähemaga leppimisena oli tegelikult ainuõige valik. 

Aeg tormab halastamatult aasta lõpu suunas. See tähendab, et peatselt oleme selles kodus elanud juba poolteist aastat. Aeg lendab! Vaatamata sellele, et korterist koduks saamiseni läheb veel omajagu aega, olen ma viimasel ajal mõtisklenud selle üle, kuidas elu keerdkäigud võivad meid tuua täpselt sellesse kohta, kuhu me tegelikult kõige paremini sobime.

Nii mina kui ka elukaaslane oleme tegelikult oma maja usku inimesed. Mina kasvasin üles eramajas ja linnast väljas, elukaaslane aga korteris. Juba väiksest peale nägin ma igatalvist puutegu, et kõik kuurid kümnete kuupmeetrite küttepuudega täita, et järgmisel talvel meie üpris suur maja ära kütta. Nägin aastate jooksul pealt kogu maja akende vahetust, lamekatuse asemele viilkatuse ehitamist ja maja soojustamist, mis nõudsid tol ajal kümneid ja isegi sadu tuhandeid kroone sääste. Suure maja ülalpidamine on kulukas lõbu. Rääkimata ajakulust aiatöödele, muruniitmisele, lehtede riisumisele, lumelükkamisele. Või sellest, kuidas pidin poolteist tundi pärast kooli garderoobis istuma ja koduseid ülesandeid lahendama, sest varem bussi minu kodu suunas lihtsalt ei läinud.

Loomulikult on linnast väljas ja oma majas elamisel oma plussid. Esiteks muidugi ruum: igaühel oma tuba, avar olemine, võimalus rohkelt sõpru-tuttavaid külla kutsuda. Teiseks oma aed, peenrad ja viljapuud ning grillimise nurk. Kolmandaks privaatsus, tunduvalt väiksem vajadus arvestada naabritega ja võimalus otsuseid oma kinnisvara kohta ise teha. Kogu see bussimajandus viskas küll pidevalt kopsu üle maksa, aga maal ja oma majas oli väga tore üles kasvada.

Majast ilma jäämine tundus esiotsa kohutav

Kui meil elukaaslasega oma kodu plaani tuli, siis eelarve osas olime ühel nõul: kuna meil polnud tagataskus eelmist kinnisvara, mida müüa, mitmeid kümneid tuhandeid eurosid sääste või lisatagatist, pidi ostuhind jääma viiekohaliseks, et laenukoormus oleks mõistlik ja sissemakse enam-vähem aastaga kogutav. Kõikvõimalikud ümberehitus- ja remonditööd tuli teha oma vahenditest pärast ostu: selle jaoks me kallima intressiga laenu kindlasti enam juurde võtta ei tahtnud.

Objekti tüübi osas olime esialgu eriarvamusel. Elukaaslane oli pigem vaadanud heas korras vanemates kortermajades kortereid Tartu soodsamates linnaosades, kuid Annelinna kolimine ei olnud minu jaoks jällegi üldse valikuvariant, kuna meenutas mulle liialt oma kunagist kodukanti, kus ma 12 aastat koolis käinud olin. Kinnisvara hindu uurides liikus mõte hoopis Tartust väljas asuvate majade juurde, mida ise korda tegema asuda. See mõte hakkas ka elukaaslasele huvitav tunduma. Arvestanud kokku aga renoveerimise maksumuse, oli summa pea sama suur kui uue maja ehitamise hind. Uus maja. Päris meie oma maja.

Sellest, kuidas me krunte vaatamas käisime, ehituskalkulatsioone koostasime ja lõpuks pangast eitava vastuse saime, olen ma juba kirjutanud. Mina olin alguses ikka täiesti löödud, sest meie unistusele tõmmatud suur ja rasvane kriips peale. Oma peas olin ma juba kujutlemas ennast  10–15 aasta pärast ikka seal samas pisikeses majas, linnakärast eemal, koer koos lastega aias ringi jooksmas. Ja 50 aasta pärast vanaduspõlve mööda saatmas. Arusaamine, et meie jaoks kättesaadav on vaid korter, kuhu me ilmselt igaveseks jääda ei saa, ei tundunud esialgu üldsegi meeldiv.

Kuud möödusid ja lõpuks leidsime end oma mõnekümne kastitäie asjadega vana puumaja arhailisest korterist, mis mõni päev varem oli meie omaks saanud. Esimesed nädalad remonti möödusid justkui mingis mullis, kust välismaailmast ühtegi signaali läbi ei tulnud, sest ainus oluline asi oli ehitamine. Nüüdseks oleme paar tuba valmis saanud ja endale sobiliku remonditempo paika loksutanud. Tasa ja targu, sest lõputult rabeleda ei jaksa.

Iga halb on millekski hea

Miks ma sellest kõigest räägin? Sellepärast, et viimastel nädalatel olen üha enam mõtlema hakanud sellele, kuidas elu meid tegelikult suunas täpselt õigesse kohta. Muidugi vajab see korter veel palju tööd, et koduks saada, aga me saame seda hetkel ju endale lubada: oleme noored, jõuame töö kõrvalt rabada, lapsi meil ei ole, kelle jaoks sellistes tingimustes elamine ei oleks kindlasti normaalne. Maja asemel korterisse kolimine sobis meile tegelikult mitmel põhjusel lausa imehästi.

Asukoht on meil lihtsalt suurepärane: Tartu kesklinnas, kõik vajalik käe-jala juures olemas, ei mingit vajadust kahe auto järele, tegelikult saaks teoreetiliselt tulevikus hakkama ka täiesti ilma autota. Mina liigun igapäevaselt 99% ajast jalgsi. Kuna tegemisi ja toimetamisi on mul rohkem kui kodust tööle ja töölt koju, on see keskne asukoht eriti oluline. Kui me elaks majas, peaks lisaks elukaaslasele ka mina kindlasti autot omama – see aga oleks minu eelarves päris suur püsikulu. Rääkimata sellest, kui meil kunagi lasteaia- ja kooliealised lapsed olema saavad: linnast väljas elades oled praktiliselt neile autojuht, kes neid kooli, koolist trenni, trennist kunstiringi ja sealt koju sõidutab. Siin on meil lasteaed ja kool aga vähem kui 300 meetri raadiuses olemas.

Ja olgem ausad: meil ei ole ju tegelikult 10+ aastat rohkem kui kolme tuba vaja. Iga lisanduv ruutmeeter toob kaasa pidevalt tiksuvad kulud alates küttest ja elektrist, lõpetades kodukindlustuse ja maamaksuga, lisaks ka suurema laenukoormuse. Tuba, millest praegu saab kodukontor, on tulevikus paras lastetoaks, kuhu üks laps edukalt täisealiseks saamiseni ära mahub. Või siis kaks last kuni koolieani. Seega on meie kodu meie jaoks täpselt õige suurusega veel vähemalt 10, kui isegi mitte 20 või enamaks aastaks. Maja oleks meil olnud ruutmeetritelt vähemalt kaks korda suurem. See tähendab vähemalt poolteist korda suuremaid ülalpidamiskulusid. 10 aastaga saab sääst olema märkimisväärne.

Jah, naabrid käivad aeg-ajalt pinda, vahel igatseme oma isiklikku murulappi ja linnulaulu ning natuke rohkem ruumi, aga tegelikult suunas elu meid täpselt sellise kodu juurde, mis meie elustiili, võimaluste ja vajadustega praeguses eluetapis nii palju paremini kokku sobib: mõistlike kuludega, suurepärase asukohaga ja sobiliku suurusega oma pesani. Tasapisi on minustki saanud see inimene, kes arvab, et ühes kodus ei pea elama sünnist surmani: vastavalt vajadustele elukoha vahetamine on igati mõistlik tegevus. Elad ja õpid – nii see kord juba käib.

Järgmisel korral vaatame üle, mis tööd meil 2018. aasta 12 kuuga tehtud said.

Populaarne

Tagasi üles