Eestlaste kodud olid 100 aastat tagasi moodsamad kui mõisamajad või sakste linnakorterid
1922. aastal elas 67,9 protsenti eestlastest linnaelanikest vaestekorterites

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Saal K. Baarsi kodus Viljandis.

FOTO: Jaan Riet. T. Zuppingi erakogu

Majakraam maal rehielamutes oli ajast aega olnud taludes üsna ühte nägu – otstarbekas, vajalik, minimaalne ja enamasti ise puidust tehtud. 19. sajandi II pool tõi kaasa talude päriseksostmise, uute eraldiseisvate elumajade ja peenema mööbli kasutuse, mis telliti mõisamajapidamiste eeskujul kohalikelt või linnatisleritelt.

Levima hakkas sajandi lõpus ka linnalik tööstuslikult toodetud mööbel. Riided võeti kirstudest välja ja pandi riidekappi, pikkade pinkide asemele hakkasid tekkima toolid. Voodid muutusid pikemaks ja lisaks ilmusid kummutid, peeglid ning seinakellad.

Tislerimööbel meie taludes

Mööblitislerid, kellelt mööblit telliti, levitasid 20. sajandi algupoolel järjest uusi linnakultuurist lähtuvaid moejooni ja uusi kodusisustuspõhimõtteid. Nii jõudis ka taluhäärberitesse tava, et mugavas kodus pidi olema nii saal, söögituba, kabinet, elu- kui magamistuba. Suurim ruum talus oli peaaegu alati peretuba, kus sõi ja magas talu töölispere. See erines viimistlusaste ja sisustuse poolest pererahva ruumidest. Seinad olid valdavalt katmata palkidest, laed ja põrandad laudadest.

Tavapärase sisustuse moodustas pikk söögilaud, seinte ääres kolm-neli voodit ja mõned toolid. Siin oli tihti ka toidu- ja nõudekapp, rikkamates taludes koguni uhke puhvetkapp. Häärberites koondusid söögitegemine, loomatoidu ettevalmistamine ja muud majapidamistööd kööki. Siin paiknes suur korralik praeahjuga pliit, samuti asus köögis leivaahi ning suur müürikatel vee soojendamiseks. Sahvreid võis olla mitu ja need olid sisustatud tagasihoidlike seinariiulitega. Sahvris hoiti ka toidunõusid: leivaastjat, piimanõusid, potte ja padasid.

C.R. Jakobsoni kaminatuba talumuuseumis obligatoorse punase sohvaga

FOTO: Fotis

Mööbel toodi koju tollal arvestusega, et kestab ostja ja tema lastegi eluaja. Aeg-ajalt kutsuti koju tisler, kes parandas spooni ja õlitas mööblit ja sadulsepp, kes pingutas vedrusid ja parandas katteriideid. Kuna talude ja suuremate linnakorterite ruumijaotus oli enam-vähem samasugune, siis oli mööbliturult võimalik saada magamistoa-, saali-, kabineti- jm mööblit, kuid keerulisem leida sisustust ühetoaliste linnakorterite jaoks.

Eestlaste mööbel võis tol ajal olla isegi moodsam kui mõisamajades ja sakste linnakorterites, sest need armastasid aus pidada ikka suguvõsa sajanditevanust sisustust. Samal ajal pidasid tislermeistrid auasjaks tellida Euroopast mööbli- ja sisustusajakirju, millede eeskujul valmistati moodsamat mööblit. Töötas arvukalt nn keldrimehi, kes valmistasid tellimise peale ka üksikesemeid ja kelle toodang oli odavam. Taludesse hangiti sageli mööblit ka mõisaoksjonitelt ja palju toole jõudis kodudesse laatadelt, kus neid pakkusid usinad läti puutöömeistrid.

Tuntumad mööblivalmistajad

Esimese eesti autorina avaldas Teodor Ussisoo 1910. aasta albumi «Meie Kodu», mis pakkus juugendstiilis mööblilahendeid. Teodor Ussisood on peetud esimeseks eesti soost kutseliseks sisearhitektiks, kes oli õppinud Saksamaal. Raamatu kavandid olid moekalt juugendlikud ja sobisid rohkem linna kui maale. Värskendust pakkus painutatud pöögist nn Viini mööbel, mis jõudis siia nii Gebrüder Thonet’ ja Jacob & Jose Kohni firmade Peterburi filiaalide kui ka vene töösturi Voitsehhovi ettevõtte kaudu.

Mööblivalmistajaid tegutses kõigis Eesti linnades ja isegi suuremates külades. Väiketööstused valmistasid mööblit tellimise peale ja neid oli ka kõige rohkem. Juba ammustest aegadest oli Tartu kuulus oma heal tasemel tislerite poolest. Seal tegutsenud Ludvig Bandelieri, Johan Kusiku, Tõnis Torpatsi ja Aleksander Mohri töökojad valmistasid mööblit isegi Peterburi ja Moskva rikastele. Bandelieri mööblivabrik, mis oli alustanud tegevust 1890. aastal, oli väga hea mainega. Õpipoisse koolitati hoolega, et nad valdaksid nii klassikalistes kui ka neostiilides nikerdusterohke mööbli valmistamise kunsti. Algul töötas seal 25 töölist, suurem osa tööprotsesse olid mehhaniseeritud. Kohaliku Saksa käsitööliste seltsi juhina korraldas Bandelier koguni joonistamiskursused, millest võttis osa ka Konrad Mägi. Vabriku hooned asusid Kalda ja Vene tn nurgal üle Vabadussilla.

Tallinnas oli tuntuim stiilimööbli meister oli Aleksander Umberg. Tema kunded oli majanduslikult heal järjel inimesed, kes pidasid oluliseks traditsioone, väärispuitu ja esinduslikkust. August Jürgens valmistas 1908. aastast alates Tallinnas reformpõhjaga raudvoodeid, mis eriti väiksemates linnakodudes laialdast levikut leidsid ja tundusid oma aja kohta väga moodsatena. Voodiotsad koosnesid sirgetest püstistest metallvarbadest, mida toetas ülalt painutatud toru ja läikivate nikkelnupukestega rõhtne varb.

Suurtööstuse kategooriasse mahtus vaid Luther ja Massoprodukt. Viimane sai alguse 1916. aastal Jaan Olbrei, Arnold Kapsi ja A. Eeriku poolt asutatu osaühingust. See oli esimene eesti kapitaliga asutatud tööstus-aktsiaselts. Selle hiilgeajad jäid meie iseseisvuse aega, mil Massoprodukt kujundas suuresti rahvusliku mööbli näo.

M. Lutheri tootmistegevus sai alguse 1877. aastal Rotermanni soolalaos. 1880. aastal võttis Alexander Martin Luther ( 1810 – 1876), baltisaksa päritolu eesti tööstur, oma ettevõttes kasutusele masinaid ja alustas ka mööbli tootmist. Ta rajas puuhoovi ja auru jõul töötava saeveski ning mehhaniseeris tisleritöökoja. Ettevõte kandis algul nime Tallinna Auru Puusärgi Vabrik.

1885. aastal alustas Luther esimesena Venemaal ja ühena esimestest maailmas liitvineeri tootmist. Oma liimitud vineerist toolipõhjadega sai Luther kuulsaks kogu impeeriumis. Kõige levinumaks tooliks Eestis saigi tema rahva- ehk kolmepulgatool, mille põhi oli vineerist ja seljatugi koosnes puidust pulkadest. 1887. aastal loobus C. Luther osalusest saeveskis ja puuhoovis ning pühendus vineeripõhise mööblitootmise arendamisele. 1898–1920 kandis see nime AS A. M. Luther - lühendatult Luterma. Asuti teostama oma mööblikujundusi ja areneti Skandinaavia ja Baltimaade kõige suuremaks mööblivabrikuks. Esimese maailmasõja ajal pidi Luterma transpordiprobleemide ja turgude ebastabiilsuse tõttu oma tootmist korduvalt piirama, kuid jätkas edukat tegutsemist ka Eesti Vabariigi ajal.

Lutheri vabrik, SM _ 10043:1 Mö, Saaremaa Muuseum SA,

FOTO: muis.ee

Eestlaste kitsukesed elamistingimused linnades

Rikkamad linnakodanikud – äri- ja laevandustegelased, ehitusettevõtjad ja kinnisvaraarendajad, advokaadid, arstid jt – püüdsid elada nagu nende saksa soost ametikaaslasedki. Kuid veel 1922. aastal elas 67,9 protsenti eestlastest linnaelanikest vaestekorterites – ühetoalistes või koguni kööktubades ja keldrikorterites. Kahetoalisi sai endale lubada 14 protsenti, kolmetoalisi 8, suuremaid 10 protsenti .

Esimene linnakodu, millega maalt tulnud õpilane või üliõpilane kokku puutus, oli kostituba. Sageli üüriti tuba korraga kahe või kolme peale, et üür odavam tuleks. Mööbliks oli kõigepealt magamisase, oli see siis puu- või raudnuppudega voodi, diivan, kušett või sohva. Siis laud, tavaline, nelja kõrge ja peenikese jalaga, sahtel ka plate all. Paar tooli. Tihti ka kapp, kuhu sai panna riideid ja söögikraami. Pesukauss veepangega oli ka ja nende varjuks kokkukäiv sirm. See oligi põhiliselt kõik.

Keldrikorter, üks tuba.

FOTO: Fotis

Perekonnad, kes asustasid kitsukesi kööktubasid või ühetoalisi kortereid, pidid leidlikud ja nupukad olema, et kõik vajalik väikesele pinnale ära mahutada. Kööginurk katsuti madalama vaheseinaga eluruumist eraldada ja see jäi perenaise pärusmaaks. Vooditena kasutati lahtitõmmatavaid kuue jalaga voodeid või tehti asemeid ka toolidele asetatud plaadile, mis päeval seina äärde tõsteti.

Kindlasti oli toas ka laud, mille ääres pere söömaaegu pidas ja mille ääres lapsed õppetööd tegid või pereisa midagi nikerdas. Haruldane polnud seegi, et kasutati talust kaasa toodud riidekirstu nii asjade hoidmiseks kui vajadusel ka selle peal magamiseks. Aga võidukäiku alustasid siiski suured ja mahukad riidekapid. Enamasti oli sellise korteri sisustus tellitud mõnelt keldritislerilt või kokku muretsetud vanakraamiturult. Iial polnud kaht ühesugust korterit, iga mööblitükk oli omaette individuaalsus.

Köögi ja esiku sisustus

20. sajandi alguse köök, kui see oli eraldi ruum, oli väga tihedasti sisustatud. Köögitarbed asusid lahtistel riiulitel ja seinale riputatuna, kuigi kasutati ka väiksemaid kappe. Kuna levinud olid messingist ja vasest nõud, siis oli perenaise uhkuseks need ikka kaunilt läikima lüüa. Kesksel kohal oli köögilaud – selle ääres tehti kõik tööd, samuti valmistati suure köögilaua peal ette söögitegemist. Toitu valmistati põhiliselt puudega köetaval pliidil, aga juba tekkisid ka esimesed gaasipliidid. Olid väikesed petrooleumikeetjad ehk priimused, kus sai tolle aja kohta hästi kiiresti teed, kohvi ja vett keeta.

19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseum, köök. 1997. Foto Silja Paris. , TM F 1082:42, Tartu Linnamuuseum

FOTO: muis.ee

Väikekorterites astuti tavaliselt koridorist otse tuppa või kööki. Sahver ja käimla asusid koridoris või maja tagumises trepikojas. Suuremas korteris võis olemas olla juba ka väike esik – lihtsalt koht mantli riputamiseks, tavaliselt vähe ruumi võtvad riidenagid, mis olid kinnitatud vineerist või liistudest seinakaitsele, et niisked riided tapeeti ei rikuks. Ülal oli sellel kübarate ja kaabude paigutamiseks väike riiul ja all kalosside jaoks madal kapike. Täiskomplekti kuulus veel ämbrit meenutav vineeranum jalutuskeppide ja vihmavarjude hoidmiseks.

Suurte ja uhkete korterite juurde kuulus eesruum. See polnud mitte ainult rõivaste riputamise koht, vaid seal oli ka biidermeiersohva ja tugitool, et külalisi sealsamas vastu võtta või kuhu kavalere ootama jätta. Muidugi kuulus sisustusse veel kõrge, nikerdatud raamis peegel madala pingikesega ja suurem või väiksem riidekapp. Kõrge seljatoe ja külgkappidega paneel- ehk seinasohva oli soositud sajandivahetusel, aga seal võis olla ka Thonet´ ja Kohni juugendi komplekte või korvmööblit. Teised lood olid muidugi eramutes, kus esikust kujundati hall koos esinduslike treppide, garderoobinurga ja toataimedega.

Juugendstiilis esikumööbel

FOTO: : Ülo Josing, Toomas Zuppingi erakogu

Söögitoa sisustus oli soliidne ja kallis.

Söögitoa laud oli suur, massiivne ja tugev. Laudu tehti nii ümmargusi kui kandilisi ja tavaliselt kasutati nende puhul vaheplaate, mis võimaldas pidulikel puhkudel katta laua rohkematele külalistele. Söögitoole oli tavaliselt 4–12, rohkem istmeid oli varuks vaid neil, kel oli kombeks sagedamini ja rohkemaid külalisi võõrustada.

Tavalise söömakorra ajal seisid varutoolid ridastikku seina ääres. Soliidne söögilauatool pidi nagu laudki olema tugev, piisavalt raske, piisavalt kõrge, püstise seljatoe ja poolpehme istmega. Toole oli muidugi väga mitmesuguseid, alustades inglispärastest kuninganna Anne’i või Chippendale’i stiilis istmetest kuni Lutheri vabriku lihtsa «rahvatooli» pulkseljatoeni. Eriti mitmes variandis oli täiendatud, lihtsustatud või moderniseeritud kuninganna Anne’i stiilis toolikorjusid. Selline tool sundis sirgelt istuma – lamasklemist ei peetud laua ääres sündsaks. Raskevõitu toolide hõlpsamaks nihutamiseks või tõstmiseks olid mõningatel mudelitel ülal kaks treitud muna, ristpulk, või ovaalne ava.

Söögituba, AM F 24873:32, Eesti Ajaloomuuseum

FOTO: muis.ee

Väga levinud olid ka nn Viini toolid, mida Thonet’ firma tootis Austrias juba 19. sajandi lõpust ennekuulmatutes kogustes. Neid oli võimalik tellida kaubakataloogide vahendusel või kohalikest firma harukontoritest. Nende tool nr. 14 ehk «Viini kohviku tool» sai nii tuntuks, et seda hakati nimetama koguni «toolide tooliks». 1930. aastaks oli seda müüdud 50 miljonit, mis tegi sellest maailma enimmüüdud tooli mööbli ajaloos ja see on tootmises tänapäevani.

Viini tool, HKM RTM 66:2 AjM 1:58, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Söögitoa kõige iseloomulikum mööbliese oli kahtlemata puhvetkapp, mis mahutas serviisid, kristalli, lauahõbeda, laudlinad, salvrätid ja muu vajaliku. Puhvet võttis küll ruumi, oli aga see-eest mahukas. Ta oli kallis, kuid ka vastupidav ja teenis mitut põlvkonda. 19. sajandi lõpu ja sajandivahetuse historitsistlikud puhvetid olid hiiglaslike mõõtmetega. See oli puhvetkapi kuldajastu.

Juugendstiil vabastas kujunduse senisest raskepärasusest, vormid mitmekesistusid, mööbel muutus kergemaks ja elegantsemaks. Juugendpuhvetite kujundust mõjutasid ühelt poolt Saksamaalt lähtunud klassikalisem, kainem ja kandilisem, teisalt vene stiilimaitsele vastav lillelisem ja kurvilisem laad.

Ka selleaegne puhvetkapp jäi kahekorruseliseks: alumisele toekale tahveldatud ustega kapile toetus väiksema sügavusega õhuliselt mõjuv klaasustega osa, mis võimaldas eksponeerida perekonna hõbedat, kristalli ja portselani. Kappide klaasuksed olid kenasti ruutudeks liigendatud, vahest kasutati ka värvilist ja matti klaasi. Suuremates ja luksuslikumates söögitubades võis asetseda ka serveerimispuhvet ehk servant, millel puudus pealmine osa. Söögitoa garnituure pakkusid laost ostjatele pea kõik mööblitootjad. Eelismaterjaliks peeti tamme.

Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum. Söögituba. Võru, DrKM F 436:38

FOTO: muis.ee

Esindusruum pidi alati korras olema

Saal, külalistetuba, salong või ka lihtsalt nn puhastuba oli esindusruum. Ka jõukamates taludes sisustati mõni ruum saalina. Tähtis oli see, et see ruum seisaks alati korras ja igapäevaaskeldustest eemal. Ajaloost on küllalt teada selliseid tuntuid peresid, kes oma kodus korraldasid vastuvõtte ehk jour fixe´isid. Mälestused nendest on kirjandusse jäädvustatud nii ajalehe- ja kirjandustegelase Jakob Kõrvi, laevandustegelase Oskar Tiidemanni, professor Julius Lille, Puhkide pere, Konrad Mauritzi, Konstantin Pätsi, Jaan Poska, Karl Baarsi, Aino Kallase, Marie Underi, Anton Jürgensteini, Oskar Rütli, Jaan Tõnissoni, professor Paldrocki jt puhul.

Detail toa sisevaatest, juugend-stiilis mööbel, AM N 7039:35, Eesti Ajaloomuuseum

FOTO: muis.ee

Saalides olid populaarsed rohkete nikerdustega ja punase plüüskattega uusrokokoogarnituurid. Aga ka juugend oli juba siiamaile jõudnud. Ka kitsamates oludes püüti seda ruumi väärikalt sisustada. Sisekujunduses valitses ülekoormatud laad: palju mööblit, rohkelt nipsasjakesi, pildid ja lillepostamendid. Sohva ees seisis ovaalne või kaheksakandiline toeka jalaga laud, mis oli märksa kõrgem kui tänapäeva diivanilaud. Mööbligrupi sidus tervikuks suur vaip, seinte ääres seisid ridastikku toolid. Ka klaveri koht oli saalis, oli see siis pianiino või tiibklaver. Klaver oli sajandivahetuse kodu väga oluline osa. Vähemalt keskklassi kodudes oli see alati olemas.

Kallis mööbel kaeti tavaliselt linaste või puuvillaste katetega, mis eemaldati alles külaliste tulles. Saali mööbliga püüti rõhutada traditsioonilisust ja perekonna staatust. Seepärast oli sageli stiiliks veel vana biidermeier ja ampiir, ka nikerdatud uusrokokood peeti sobivaks. Seinte äärde oli paigutatud mõni kapike nipsasjade, raamatute, albumite või nootidega.

Väikesi lauakesi võis olla rohkemgi – näiteks eraldi kaardilaud või suitsetamislaud. Seintel ilutsesid perekonnafotod, aga hakkas juba ilmuma ka esimesi maale. Sajandivahetusel oli moes punane plüüsmööbel koos raskete eesriiete, tikitud või heegeldatud laudlinade jm sellisega. Seepärast mõjusid ruumid sageli raskepäraselt, sametportjäärid varjasid nii aknaid kui uksi ja muutsid toa hämaraks. Saali laua kohal rippus sageli suursugune riidega kaetud lühter. Ei puudunud ka lillepostamendid, kus demonstreeriti pelargooniaid ja fuksiaid, juudihabemeid ja oleandreid.

Pärast seda, kui muutus kõikvõimsaks juugend, said ka külalistetoad rõõmsama ilme. Pehme mööbel muutus lilleliseks ning õhulisemaks. Juugendiaegsed saaligarnituurid olid inkrusteeritud pärlmutri ja väärispuuga.

Kabinet oli majaperemehe privaatsfäär

Teiste ruumidega võrreldes säilitas oma sisustuses konservatiivsuse eelkõige kabinet – majaperemehe esindusruum. See oli rõhutatult maskuliinne ruum. Esinduslik historitsism ja eriti neorenessanss püsis siin visalt. Kabinetimööbel oli väga väljapeetud, massiivne ja rohkete nikerdistega. Tumedad tahveldusega seinad, massiivne kahe kapiga kirjutuslaud, kõrged klaasitud ustega raamatukapid ja istumisnurgas raske nahkmööbel kujundasid soliidselt meheliku kogumulje.

Veel võis härra toas olla baarikapp ja suitsetamislaud koos vastavate tarvetega, vahel ka kaardilaud ja luksuslikumate olude puhul kamingi. Polnud palju neid, kes vajasid koduseks kirjatööks eraldi ruumi, kuid ometi peeti seda prestiižseks ja vajalikuks. Kolmetoalistes korteriteski ei loobutud sellest, kasutades seda siis ühtlasi ka vastuvõtutoana. Oluline polnud, kumb abielupaarist tegeles kirjatööga, kas naine või mees, kabinet oli mehe, st perekonna pea, töötuba. Juhtus naine vajama kirjutamisnurka, siis asetati väike lauake elu- või magamistuppa. Need olid mõõdult tunduvalt väiksemad, pigem tualettlaua või suletava klapiga sekretäri moodi.

Kabinet Viljandi linnakodus

FOTO: Jaan Rieti foto T. Zuppingi erakogust

Kabineti istemööblina eelistati sügavaid, nööbitud nahkpolstriga tugitoole, populaarne oli inglise Chesterfield – nii toolide kui ka diivani käe- ja seljatoed on ühekõrgused. Nahkmööbli kultus püsis visalt veel vabariigi ajalgi. Väga populaarsed olid ka paneelsohvad, mis olid 19. sajandi viimasest kümnendist kuni Esimese maailmasõjani väga moes Saksamaal ja Skandinaavias. Paneelsohval oli polsterdatud iste ja kõrge sirge seljatugi, mida vahel raamisid külgedel kaks kitsast, seljatoekõrgust kappi ja nendele toetuv karniisriiul seljatoe kohal. Uueaegne paneel- ehk seinasohva leidis palju kasutamist raamatukoguruumides ja kabinettides. Mõnikord võis kabinetist leida ka lahtitõmmatavat sohvat, mida sai kasutada ka külaliste magamisasemena. Kirjutuslaua tool oli uhke - kõrge leeni ja rohkete nikerdustega.

Paneelsohva

FOTO: Tiit Koha, Toomas Zuppingi erakogust

Magamistubades armastati uhkeid komplekte ja lastetoad olid veel haruldased

Magamistoa sisustamine oli kallis, kuid sellele raatsiti kulutada. Ihaldatud garnituuri kuulus kas lai prantsuse stiilis abieluvoodi või kaks kitsamat eraldi voodit, kaks öökappi, tualettlaud peegli ja polsterdatud istmega, suur kogukas kahe- või kolmeukseline riidekapp ning pesulaud veekannu ja kausiga.

Suuremate ruumide puhul võis lisada veel voodijalutsisse kitsa sohva või pesukummuti. Levinud mööbli eeskujuks oli Louis XVI stiil. Selliseid uhkeid komplekte oskasid valmistada ka kohalikud mööblimeistrid. Mööbel oli kaunistatud tavaliselt reljeefse puulõikeornamendiga. Magamistuba oli üldiselt heledates toonides, taotleti valgust ja ilu. Heledad pidid olema nii mööbel, tapeedid kui tekstiilid. Kasutati heledaks peitsitud või lakitud väärispuud. Valged toad polnud tavaliselt valged, vaid eri tooni elevandiluukarva. Tõeliselt valgete magamistubade võidukäik algas alles 1920. aastatel.

Magamistoa interjöör, AM N 7039:34, Eesti Ajaloomuuseum

FOTO: muis.ee

Tualettlaud oli madal, kapikesega kahel pool ja enamasti kõrge ovaalse peegliga. Selle juurde kuulus polsterdatud, kahe käetoega nn gondeliste, polsterdatud taburet või ümmargune pehme tumba. 20. sajandi alguse voodid olid juba tunduvalt pikemad kui varasematel aegadel. Endistest hoopis kõrgemaid voodiotsi kaunistati kaarjate või sirgete profiillõigetega, treitud nuppude ja pulkadega.

Paiguti hakati tegema lahtitõmmatavaid kahe poolega ehk kuue jalaga voodeid. Abielurahvale pakuti eelistatavalt kahte kõrvutist, küllaltki kõrgete peatsite-jalutsitega sängi, harvemini laia voodit. Kolmeosalise riidekapi keskmisel uksel oli tavaliselt ovaalne või ülalt kaarjas peegel, kaks külgmist ust olid kaunistatud, kappidel allosas asus kaks-kolm sügavat pesusahtlit.

Tavatellimuse juures olid kaunistused üsnagi mõõdukad – mõni rosett, liiliaõis või küllusesarv, enamasti kapiukse ja voodi otsalaua keskel, luksuslikumaid ehtisid aga mitmesugused iluliistud, karniisid, rippvanikud, trofeekimbud, looklevad lindid, vahel ka kullatis. Kaunistusmotiive võis valida ja tellida ka kataloogi vahendusel. Kuna see polnud enamikule jõukohane, siis tutvustati Saksa kataloogide eeskujul samast stiilist lähtuvaid lihtsustatuid ja mugandatud lahendusi, mida osavad tislerid kohapeal valmistasid.

Valge magamistuba Viljandi linnakodus

FOTO: T.Zuppingi erakogu

Lastemööblit muidugi valmistati: juba Lutheri vabriku 1896. aasta kataloogi piltidel võib näha reguleeritava kõrgusega titade söötmis- ja potitamistoole, toole koos mängulauakesega või koguni selliseid ratastega toole, mida oli võimalik pikendada käruks. Veel toodeti pikendatavaid pulkbarjääriga lapsevoodeid ja mänguaedikuid. Need olid vastupidavad ja praktilised. Kummatigi suhtuti lastetoasse pikka aega tõrjuvalt. Titad magasid vanemate toas ja suurematele tehti ase elutoa sohvale või söögituppa. Lasterohked pered said suuremaid kortereid siiski harva lubada.

Suur ja põhjalik muudatus eesti kodusisustuses leidis aset 1930. aastatel. Võidukäiku alustas modernism, mis saatis kolikambrisse kõik nikerdused ja «üleliigse» dekoori. Kümnete kaupa hakkas ilmuma kodusisustusajakirju, kus üksipulgi anti nõu moodsa kodu sisustamiseks nii maale kui linna. Aegamööda jõuti sellenigi, et omavahel ühendati kabineti-, söögitoa ja saali funktsioonid ühes elutoas. Kõik muutus lihtsamaks ja praktilisemaks.

Kasutatud:

Populaarne

Tagasi üles