Uusarenduse «valge leht» on koduostjale suurepärane võimalus kodu oma käe järgi kujundada, aga ka võimalus võimsalt eksida. Päris kõik stiilid uusehitisse ei passi ja tulemus võib olla naeruväärne.
Uusarenduse kujundust tuleb hoolega valida - kõik sinna kindlasti ei sobi
13. september 2018, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi paljud tänased uusarendused on kindlaks määratud viimistluspakettidega ja kodu ostja peab valima endale sobivaima, leidub neidki arendusi, kus on võimalik soetada valge karp – kodu, mis on sisekujunduse ja -viimistluseta. YIT Ehituse sisekujundaja Maarja Priks ütleb aga, et tegemist on väga harva võimalusega ja ta soovitab seda varianti mitte valida, sest see võib minna kliendile kulukamaks: arendaja ei saa siis viimistlusele garantiid anda.
Arco Vara Kodulahe arendusprojekti sisearhitekt Triin Karuks-Pärn ütleb, et valged karbid on tõenäolisemad väikearenduste puhul, kus majas on 10–15 korterit. «Suuremate arendustega on asi keerulisem, kuna viimistluspaketid on arenduse algusest juba paika pandud ja nende mahtudega on arvestatud arenduse valmimiseni. Kindlasti mõjutab ostja võimalusi kaasa rääkida see, mis faasis maja ehitus on. Kui hoone on alles paberil, on ostjal võimalik muudatusi teha. Valmis majas tähendab iga muudatus lisatööd, mistõttu ei pruugi olla see ostja vaatenurgast praktiline,» sõnab Karuks-Pärn.
Priksi sõnul on ostjal reeglina võimalik valida kahe kuni nelja sisekujunduspaketi vahel. Ta soovitab seda võimalust kasutada, sest kliendile on see soodsam, ajasäästlikum ja ei kaasne muret, kust saaks kvaliteetse kauba parima hinnaga. «Tema eest on suur töö juba tehtud,» sõnab Priks.
Päris iga stiil ei lähe
Ometi ei tähenda viimistluspaketid päris seda, et kodu on nii detailselt valmis, et koli lihtsalt sisse ja ela. Paika on pandud põrandate ja seinte värv, sanitaartehnika ja tehtud keraamiliste plaatide valik. Sisustamine jääb siiski ostja teha. Mida eelistada ja mida vältida?
Karuks-Pärn arvab, et päris kõik uusarendusse ei sobi. «Palkmajastiili pole mõtet hakata viljelema ning sõltuvalt ruumi suurusest tasub ettevaatlik olla ka antiikmööbliga, mis väikeses korteris ei saa piisavalt õhku, et mõjuda veenvalt. Tuleks ikka jälgida hoone arhitektuuri ja keskkonda,» annab ta näpunäiteid. Kui tegemist on modernse joonega uusarendusega, võiks sama joont hoida ka sisekujunduses. Kui kodu asub renoveeritud puumajas, on valikuid rohkem.
Maarja Priks nendib, et kuigi on stiile, mis uusarendusse pigem ei sobi, jääb lõplik valik uue omaniku teha, sest tema hakkab ses kodus elama ja peab end seal hästi tundma. «Kui inimene soovib kodu ise kujundada, ei ole mingeid piiranguid. Sisekujundaja töö ei ole peale suruda mingit trendi, toodet või isiklikku maitset. Kindlasti on ta töö anda professionaalset nõu, suunata inimest valikute tegemisel ja soovitada parimat lahendust lähtuvalt olukorrast,» sõnab ta.
Et luua aga uusarendusse sobivaimat sisekujundust, soovitab Priks alustada sellest, et süveneda hoone asukohta. See määrab laias joones ära selle, kes sinna elama tuleb ja milline sisekujundus tekib. «Näiteks noored lastega pered otsivad kesklinnakorterit harva, pigem on populaarsed vaiksemad-rahulikumad piirkonnad. Kuid äärmiselt oluline on ikkagi piirkond ise. Kindlasti ei kasutaks ma rohelises elamupiirkonnas sama kujundust, mida kesklinnas, Kalamajas sama, mida Lasnamäel ja nii edasi. Igal kohal on oma inimesed, ajalugu ja nägu. Ma ei eelista ühtegi stiili, kõik on ühtemoodi kaunid ja igaühega saab luua midagi erilist, lihtsalt oleneb kohast, vajadusest ja kliendi soovidest,» sõnab ta.
Karuks-Pärn ütleb, et uusarenduse puhul ei saa eksida, kui minna modernse, Skandinaaviapärase, industriaalse või eelmise sajandi keskpaiga ehk retrostiili peale. «Kõige lihtsam on ostjatel samastuda neutraalsete ja heledate baastoonidega. Kontrastseid värve võib sisse tuua pigem aksessuaaridega. Tavaliselt on üks-kaks eset, mis on ostjal juba olemas või meelepärased, näiteks laud, tool, maal, kiiktool, aksessuaar või muu säärane ese, mis annab algsuuna, mille järgi tervet korterit sisustada,» räägib ta.
Samas annab sisustuspoodide kirju valik tänapäeval võimaluse sisustada kodu väga erinevates stiilides. Siis on Karuks-Pärna sõnul hea juhtnöör maja asukoht ja arhitektuur.
Raskused tekivad sobitamisel
Omal käel kodu sisustamisel võib siiski mõni asi probleemiks kujuneda, tõdevad sisekujundajad.
Et inimene, kes iga päev sisustamisega ei tegele, ei tea, millised materjalid kus sobivad ja kust saada parimaid pakkumisi, on Priksi sõnul normaalne, aga ei ole eraldi probleem, eriti kui ostja tahabki iga mõne aasta järel kodu ümber kujundada. Kui aga tahetakse aastaid püsivat tulemust, on tegu juba probleemiga, sest aastatepikkune lahendus eeldab kvaliteetseid tooteid, vastupidavaid materjali ja tähendab muidugi kõrgemat hinda, ütleb Priks.
Kui on soov leida pikaajalisi lahendusi, tuleks põhjalikult süveneda sellesse, mis kvaliteediga esemeid koju hangitakse.
Probleeme tekib ka asjade tervikuks sidumisega. Kõike ei maksa kohe kokku ostma hakata. «Mingitest ideedest tuleks loobuda – adekvaatselt hinnata, mis ruumi kokku sobivad ja mis ei sobi. Suurim viga ongi, et inimesed ostavad kõik asjad korraga. Alles mõne aja möödudes mõistavad nad, et need ei sobi omavahel,» ütleb Karuks-Pärn.
«Sel juhul jääb üldmulje kaootiline ja ebaterviklik,» sõnab Priks. Probleeme on tema sõnul ka ruumi täistoppimisega, mistõttu ta soovitab hoolega järele mõelda, mida kodus tegelikult vaja läheb. Nii annab laoruumi-efekti hõlpsasti vältida, mis on oluline, sest asju liiga täis kodu on väsitav ega lase lõõgastuda.
«Peab jätma endale ja elamisele ruumi koos areneda, kasvada ja muutuda,» soovitab Karuks-Pärn.