Käes on tüütu äädikakärbse ja tigeda herilase aeg

Täiskasvanud herilased toituvad taimede magusatest eritistest, järglasi toidetakse peamiselt läbimälutud putukamassiga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Augustis elavneva herilase nõelamist kardetakse palju ja põhjusega – herilasemürgile allergilisele inimesele võib kokkupuude tööka putukaga lausa saatuslikuks saada. Üldiselt on herilased piisavalt suured, et neid oleks lihtne tabada. Samuti ei jää herilasest tuppa väljaheitega kaetud pinda. Augustis tuppa siginevad arvukad äädikakärbsed on mõnikord isegi suurem nuhtlus.

Ebameeldivustest hoolimata on mõlemal putukal oma osa täita. Inimene peab lihtsalt leidma mooduse, kuidas nende keskel ellu jääda.

«Suvine kärbeste vähesus elumaja ümber võib olla just herilaste tegevuse tagajärg,» osutas Tartu Ülikooli zoosüstemaatika peaspetsialist Mati Martin. «Üks herilasepesa hävitab suve jooksul sama palju putukaid kui vajab üks rasvatihaste paar poegade üleskasvatamiseks. Seega on valida, kas suvi läbi kärbestega võidelda või elada koos herilastega ja sügisel neid veidi aega taluda.»