Eurostunud maja pole enam iseseisev, vaid hoopis peps vanapiiga

Senior man working on the electrical installations in a freshly renovated appartment

FOTO: Viktor Cap / PantherMedia / Viktor Cap

«No meie alla täislahenduse ei tee, ainult kõik neli seina ja veranda, vintskapid ka,» ütles töödejuhataja, kui selgus, et sada aastat vanad aluspalgid ei ole enam hea tervise juures ja need tuleb välja vahetada. Ja kui juba teha, siis koos täislahendusega, nii et vundament on ka soojustatud ja uus katus peal.

Minu Pärnu

FOTO: Petrone Print

Enne ehitajaga kohtumist pole kunagi teada, et asjad on n i i halvad. Nagu oleks kepsakal sammul arsti juurde läinud, et siis surmahaiguse diagnoos saada ja ratastoolis tudisedes välja veereda.

«Aga see maja pole kunagi üleni soojustatud olnud,» piiksusime meie vastu. Siin on alati olnud poolsoojad, soojad ja külmad ruumid. «Palgid on vaja vahetada ainult merepoolsetel seintel, siin kulutavad päike ja meretuul need läbi.»

«No tehke ikka kõik ära. Aga siis peab küll olema vähemalt 15 kraadi ja talvel küte sees, muidu lööb niiskuse sisse,» leidis võimalik ehitaja. «Leiate talveks üürniku, mis seal siis on, maja tervisele ka parem. Meie poolikut asja tegema ei hakka. Mis mõttes on materjale olemas, ei-ei, kõik tuleb ikka uued osta, need palgid ja prussid ei kõlba kuhugi, see on hirmus passitamine.»

Teine ehitaja ütles: «Noh, kohe kuulda, et kevad on käes, kõik ärkavad nagu sipelgad või mesilased ühel ajal. Meil on tööde järg kuni sügiseni paigas. Proovige jaanuarist, kui me siis Soomes ei ole, on lootust.» Rohkem tema telefon ei töötanud. Ilmselt oli rannarajooni villadeski piisavalt tööd. Soomlastele on iga hind piisavalt odav.

Kolmanda ehitajaga sai kaubale. Selgus, et saab küll olemasolevaid materjale kasutada, prussid ja palgid ju kõlbavad, ning saab ka seinte kaupa soojustada ja palke vahetada. Ainult krohvimast ta keeldus.

Ja ikka kulutasime oma kõnelevatele palkidele kordades rohkem, kui alguses plaanisime.

Mõneti on kahju, et see naljakas ja veider maailm koondnimetusega Kodu, mida siia on aastakümneid käepäraste vahenditega ehitatud, peab võtma nüüdisaegse vormi. Soojustused, kipsplaadid, Makroflexid, uued aknad ja kogu see muu kraam.

Lõpptulemusena pole see äkki enam see meie kummaline majake, vaid midagi muud ja vähem emotsionaalset? Peeglid, uksed, kellad, mida oled harjunud kusagilt leidma ja millele pilku heitma, on kadunud. Valgus langeb valesti. Uks on kinni pandud. Sellest hoolimata kipun sinna sisse astuma.

Kas ma olen ka varsti üks neist, kes hakkab otsima koristajat, et saavutada hotellilik puhtus? Teha oma kodu euronormidele vastavaks?

Milleks? Las need ämblikud ja sipelgad olla ning alusmüüri sees elavad kimalased ka.

Alles see oli, kui meie linnaossa tuli eurorahaga veetorustik ja kanalisatsioon ning terve tänav nägi välja nagu liivane kaitsekraav. Üks alltöövõtja läks pankrotti ja töö seisis mitu kuud. Tuli läbi meeter sügava liivakraavi koju kahlata ja autoga ei saanud üldse läbi.

Enne eurotorustikku oli lihtne: settekaev kord aastas sibi poolt tühjaks ja kuivkäimla (täiesti haisuvaba) ka. Nüüd maksab iga tilk, mis sisse tuleb ja välja läheb. Ja saada siis neid näite keset jaanuarit, kui sind parasjagu linna läheduseski pole. Eraldi hind suvisele kastmisveele? Oeh. Prügiveost loobumine mittealalisel elamispinnal nõuab omajagu paberite määrimist. Rääkimata maamaksust, mis iga aastaga näib kasvavat.

Eurostunud maja pole enam iseseisev, vaid nagu peps vanapiiga.

See oli katkend Piret Tali raamatust «Minu Pärnu».

Loe ka neid

Tagasi üles