«Paneks õige müüki» ehk kinnisvaramüük Eesti moodi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Foto on illustreeriv.

FOTO: Pixabay

Meie peategelane Tõnis alustas sobiva krundi otsinguid puhtalt lehelt. Ehk siis püüdis saada ülevaate pakutavast, kasutades ka ühe legendaarse kohaliku kinnisvaramaakleri abi. 

Minu Hiiumaa

FOTO: Petrone Print

Katkend Mae Lenderi raamatust „Minu Hiiumaa”https://petroneprint.ee/raamatud/minu-hiiumaa/. Kirjutage meile kommentaaridesse: mis huvitavaid lugusid on teil Eesti kinnisvaraturul juhtunud?

Legendaarseks tegi maakleri see, et ta oli mihkel müüma karunahka, kui karu alles metsas ringi jooksis. Küll jõudis Tõnis sobiva maa ja majani, ent siis hüppas valituks osutunud majast välja omanik, kes lisaks mahlakale suuvärgile oli valmis käedki käiku laskma, et usinale maaklerile ja potentsiaalsele ostjale jõuaks kohale, et ta pole kavatsenudki oma maja müüa. Teinekord suutis kurikuulus maakler Tõnises huvi äratada maa vastu, mis oli alles – ja on seda põhjusega tänaseni! – erastamata, kusjuures looduskaitseala tõttu ei tohiks sinna midagi ehitadagi. Ja samas vaimus aina edasi. Erilist nobedust näitas üliusin maakler sealjuures üles käsiraha küsimises.

Maakleri kiituseks peab ütlema, et oma objekte ta tundis. Tõnis kammis neid sageli üksinda läbi ja otse loomulikult jäi aeg-ajalt ka õige aadressi ja objekti leidmisega hätta ning pidi aina ja aina maaklerile kõnesid tegema. Maakleri esimeseks küsimuseks oli alati: «Mida sa praegu näed?» Tõnis siis kirjeldas ja sai edasised juhtnöörid kerge vaevata. 
 
...Lõpuks juhtus see, mis juhtuma pidigi: see päris õige koht oligi Hiiumaal olemas! Mitte küll veel leitud, seda alles mindi vaatama. Omanik pisikese lapsega võeti auto peale, paarkümmend kilomeetrit sõitu ja kohal. Tareke oli küll veidi võssa kasvanud, kuid kuna puud veel varakevadiselt lehelagedad, siis olukord väga hull ei paistnudki, avar hoovipealne oli kenasti madal ja läbitav, rohi alles tärkamas ja hoogu kogumas. Omanik näis müügist väga huvitatud olevat, rääkis ilusat juttu ja oli muidu koostööaldis. Kõik näis klappivat.
 
Ainult et… ühtegi numbrit ei tahtnud sealt suust kõlada. Proovi nii või küsi naa, hinda ei ole. Ei jäänudki Tõnisel muud üle, kui nimetada hind ise. Selleks hetkeks oli ta kinnisvarahindadega piisavalt hästi kursis ja oskas pikalt kaalumata pakkuda mõlemale osapoolele sobiva hinna. Lootus omada jaanipäevaks Hiiumaal isiklikku maalapikest hakkas muutuma üha käegakatsutavamaks.
 
Kuigi kaup on nüüd just nagu koos, ei taha aga notarisse minek ometi õnnestuda ega teoks saada. Samal ajal satub Tõnis üle pika aja kokku väliseestlase Elmoga, kel just äsja selja taga kinnisvaraost Hiiumaale. Kui Tõnis jutustab enda takerdunud või juba enam-vähem mahakantud plaanidest, teatab Elmo lühidalt ja veendunult skeemi, kuidas majaostusaaga jätkub:
 
«Tahad, ma ütlen, kuidas sulle seda krunti müüakse? Kõigepealt lööb ta sinuga käed… ja läheb siis ostjat alles otsima.»
 
Muidugi ei uskunud Tõnis alguses seda juttu, sest oli ju siiski nende kohtumise lõpuks mõlemale sobiv hind paika saadud ja kokkulepe olemas. Alles nüüd, aegu hiljem, hakkas saama aina selgemaks, et müügitehingut ikka vist ei toimu. 
 
Veidi aja pärast keris põhjusena esile tuvastamatu sõber väidetavalt parema pakkumisega. Kord oli põhirõhk sõprusel, siis jälle hinnal. Kuni meeltesegadushoos üks osapooltest siiski kinnitas, et müüks või vanakuradi vanaemale, kui see veidi rohkem pakuks. Tark õpib teadupärast teiste vigadest ja nii läkski Tõnis välja selle peale, et kui veidi hinda juurde pakkuda, küllap siis tehinguni ka jõutakse. Teist ostjat ei pruugi olemas olla, seda ehk tõesti alles otsitakse. 
 
Puuduvad pädevad andmed, kas ses loos müüja just täpselt Elmo kirjeldatud skeemi järgi toimis, kuid kahtlaselt sarnaselt kogu protsess Tõnise poolt vaadates kulges küll.
 
...Hiljem kuuleme majaostusaagasid veel igasuguseid, kuid kõige sagedamini jääbki pahaaimamatule ostjale tunne, et halvemal juhul müüja nagu ei kavatsekski müüa, paremal juhul on see tal alles viisaastakuplaanides. 
 
Mõnikord jääb mulje, et maa- või kinnisvaraomanik istub ühel igavalt pikal õhtul lihtsalt tugitoolis, sügab oma taeva poole punnitavat kõhtu ja mõtleb, et hm, mul on ülearune maatükk/hütike. Ei tea, kas ma olen nüüd ka rikas mees? Mis see küll väärt võiks olla? Ah jaa, paneks selle õige müüki, siis saaks ju teada. Mõeldud-tehtud, kuulutus lehte ja ühtlasi ka kõne maaklerile, kes võiks tegudele asuda. Ega need niisama uudistajad ja vaatamas käijad teda veel üheski hinnatasemes ei veena, õige number tuleb ikka esimeselt tõsiselt huvitunud tegelaselt. 
 
Ainuke kurb asi on, et õnnetu ostuhuviline ei ole sellest teadlik ja arvab, et nüüd läheb tehinguks – oli ju hind must valgel kirjas. Juba teeb tulevane majaomanik suuri plaane, vaimusilmas suured renoveerimised ja uus sisekujundus ja… Ja siis ehmatab kõhusügajast hinnavaatleja korraga virgeks ja võib ilmsüüta näoga ohata, et pole tahtnudki müüa.
Paremal juhul on olemas küll tahe müüa, kuid hinna jaoks sondeeritakse esmalt pikalt ja mõnuga pinda. Talle ei tule pähegi, et kusagil on ehk inimene, kes juba unistustele rohelist tuld näitab. Omanik tahab ju lihtsalt teada, kas ja kui palju on talle kuuluvast varast huvitujaid ja mis nad ka valmis maksma on… Nii et mitmeski kohas ära trükitud hind müügikuulutuses ei tähenda veel midagi.
Tagasi üles