Tihti tunnevad aiapidajad huvi, kuidas kingiks saadud ilusast lõikeroosist endale roosipõõsas kasvatada. Kas ja kuidas seda siis teha saab?
Nipp: kuidas lõikeroosist uhke roosipõõsas kasvatada (2)
9. juuli 2018, 19:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihti öeldakse, et pole mõtet sel moel roosi kasvatamisega vaeva näha, sest sellest ei saa asja. Tõsi ta on - väga sageli ei saagi. Kuid kui õnne on ja väga hoolikas oled, võib see siiski välja tulla.
Merje on üks õnnelikest aiapidajatest, kel on õnnestunud sel moel roos kasvatada. Ta kasutas selleks juhendit, mille leidis aiandusportaalist The Spruce.
Selleks läheb vaja:
- lõikeroosi
- oksakääre
- juurdumispulbrit (seda müüakse aianduspoodides)
- liivaga täidetud lillepotti
- vett
Tee nii:
- Eemalda õienupp ja jäta alles umbes 30-sentimeetrine varrejupp.
- Eemalda peaaegu kõik lehed, jäta alles vaid 1-2. Leht, sarnaselt õiele, kurnab vart ja see ei jaksa juuri kasvatada. Kuid paar lehte tuleb alles jätta, et taim saaks fotosütneesida ja end toita.
- Lõika varre alumisest otsast jupp maha, tee seda kõige alumise okka alt. Seejärel lõika oksa ots viie millimeetri ulatuses pikkupidi lõhki.
- Pista oksaots juurdumispulbrisse. See osa pole hädavajalik, kuid tuleb kindlasti kasuks. Et pulber paremini haakuks, tee oksaots vees märjaks.
- Pista oks liivaga täidetud potti. Tee sinna auk ette, et juurdumispulbrit istutamisel maha ei hõõruks.
- Pane kogu kupatus kilekotti, aga jälgi, et kott ei puutuks vastu lehti ja et kilekoti sisse ei tekiks kondensvett - see ajab oksa mädanema. Liiv peab olema kogu aeg niiske ja kastetud.
- Oks peab sedasi seisma paar nädalat, siis võib kontrollida, kas juured on hakanud tekkima. Seda saab kindlaks teha oksa õrnalt sikutades - kui see osutab vastupanu, on tõenäoliselt ka juured olemas.
Merje on oma roosiga jõudnudki viimasesse faasi ja plaanib selle lähiajal potti mulla sisse ümber istutada. «Ma ei tea, kas ma õisi ka kunagi näen, aga arvestades, et juurteni jõudmine üksi juba on saavutus omaette, olen küll väga rahul,» räägib ta.