Riigiametnik hoiab oma vabast ajast külapoodi elus

Tartu Ülikoolis juristiks õppinud ja Andmekaitse Inspektsioonis töötav Liisa Ojangu elab ja töötab pealinnas, aga suvel peab kohalikku külapoodi. Foto: Kristina Efert

Harjumaal Juminda poolsaarel Leesi külas peab noor ettevõtja Liisa Ojangu suvisel ajal kohalikku külapoodi, mis ootab juunist alates külastajaid iga päev.

Poe ukse kohal on silt Liesi Puod. Nii kõlab poe nimi kohalikus rannakeeles. Poe seinalt leiab lausa terve sõnastiku. Väljudes lnäeb ukse kõrval silti «Tulga toine kerdki. Üad aiga!». «Eksponeerime seda keelt siin poes, sest see on kohaliku elu ja kultuuri osa,» selgitab Liisa.

Tartu Ülikoolis juristiks õppinud ning Andmekaitse Inspektsioonis vaneminspektorina töötav Liisa Ojangu elab ja töötab pealinnas, ent Leesilt on pärit tema emapoolne vanaema, kelle juures ta ikka suved veetis.

«Niikaua kui lapsepõlvest mäletan, on siin pood alati olnud ja kui see kümmekond aastat tagasi kinni pandi, oli väga imelik. Jäätist ei saanud enam kusagilt osta. Kui seda kuumal suvepäeval tuua, siis see sulab ju üles ja üldse oli siin keeruline toidukraami varuda,» räägib Liisa.

Lähimad poed asuvad 16 kilomeetri kaugusel Loksal või Kolgal. Tallinna-Narva maantee ääres asuvasse Kuusalusse on juba 23, Tallinnasse 62 kilomeetrit sõita.

Seega konkurente Leesi poel eriti polnud, ometigi sulges see tookord uksed. Poe põhiprobleem – kuidas talv üle elada. Leesi külas elab ligiemale poolsada inimest. Kauplust teenindavas piirkonnas, milleks on Liisa hinnangul üheksa ümberkaudset küla, on püsielanikke paarisaja kandis. Ent suvel elanike arv kümnekordistub. Lisaks on palju läbisõitjaid.

Nii tekkiski Liisal mõte teha pood, mis on lahti ainult suvel. Kui ta 2013. aastal idee ellu viis, oli kõhklejaid palju. «Neid ütlejaid oli, et mis sa jamad, sa lähed kohe pankrotti,» räägib ta.

Aga Liisa võttis kohe eesmärgiks, et kulude pool tuleb hoida võimalikult all. Ta otsustas, et ei hakka majasse panustama. «Pankrotti pole siiani läinud.»

See on hobi ja samas panus kogukonna ellu. «Siin tekib vahetu tunne, et suudad poolsaare elule midagi anda. Linnas töötad ametnikuna ka Eesti elu heaks, aga siin koged vahetult, et saad midagi edendada,» kinnitab Liisa.

Ta on kauplusesse palganud kolm müüjat, sest ise peab linnas edasi töötama. Niipalju kui võimalik on ta siiski ise kohal. Suvel on tal põhitöökohalt kuu aega puhkust ning tööandja lubab vahel ka kaugtööd teha, et ta ei peaks iga päev Tallinna vahet sõitma. «Rannas ei saa suvel niipalju aega veeta, kui tahaks,» möönab Liisa.

Aga tunne, et saab piirkonnale midagi head teha, kaalub selle üles. Pood on kõik aastad lõpetanud kasumis, aga Liisa tunnistab, et kui ta endale maksaks oma aega ja tööd arvestades väärilist palka, siis seda kauplust ei oleks. «Oleme poe pidamise eest kiita saanud,» märgib ta.

Peaaegu iga auto, mis mööda sõidab, teeb poe juures peatuse. Valdavalt tunneb Liisa kliente auto järgi, aga ka nägu- ja järjest rohkem nimepidi.

Esimestel aastatel jäi Liisal kindlustundest vajaka. Kui ta sügisel poe kinni pani, lasi ta kõik seadmed kaupluseruumidest ära viia, sest ei teadnud, kas neid kevadel enam vaja läheb. Nüüd on ta sügisel poe sulgenud teadmisega, et kevadel avab selle uuesti.

Kauplus asub ajaloolises majas, mille ehitas 1908. aastal kohalik kalandusühistu. Üle tee mere ääres asus kunagi sadam, kustkaudu kaupa poodi toodi. Nõukogude ajal oli majas pood. Uue vabariigi ajal sattus pood ja maja uutesse kätesse. Poeruumid võtavad majast poole, teine pool kuulub vanale postkontorile ja teise korruse korterile, mis on samuti tühjad.

Seega pole maja just parimas seisukorras ning jääb iga aastaga kehvemaks. Majaomanik pole sinna panustanud ning kuuldavasti soovib seda maha müüa.

Liisa on samuti kaalunud maja ostmist, kuid peab hinda liiga kalliks, silmas pidades, et tuleb palju investeerida. Kuna omanik on huvitatud poe püsimisest, siis jätkub kõik vanaviisi. Liisa maksab aastas 1000 eurot üüri ning loodab, et saab poodi edasi pidada.

«Septembris leping lõpeb, siis vaatame, kuidas edasi. Maja seisund lubaks veel paar suve poodi pidada,» räägib Liisa. Laudis ja katus on kehvas seisus, aga vihm veel läbi ei tule.

Küll aga ei saa maja kütta. Päästeamet on keelanud ahjude kütmise ja elektriga kütta oleks väga kulukas, sest majasisesed vaheuksed on nigelad ja pool majast seisab tühjana.

Seetõttu ongi talvel maja külm kui hundilaut, torud lähevad jäässe ja lõhki. «Ma ei saa neid sügisel nii tühjaks, et tilkagi vett sisse ei jää. Kraanid on ka amortiseerunud,» nendib Liisa. Seetõttu algabki iga kevad torutööde ja suurpuhastusega. Liisa avab poe tavaliselt mais.

Kui saabub kaup, siis on vaja, et keegi selle kohapeal vastu võtaks. Siis tuleb teha hinnad, need kassast läbi lasta, hinnasildid teha, kaubad välja panna jm. Kevaditi toimetab Liisa üksinda. Abitööjõud saab tulla alles siis, kui kool lõpeb ning õpilased ja tudengid saavad tööle tulla.

Tänavu avas Liisa kaupluse 12. mail, nagu tellitult läks just siis ilm soojaks. Algul on pood lahti reedest pühapäevani, juunist augustini iga päev ning septembris taas nädalavahetusel. Oktoobri esimesel nädalavahetusel pannakse kauplus jälle pooleks aastaks päris kinni.

«Septembrist annab kohe tunda, kui lapsed lähevad kooli,» ütleb Liisa. Septembris toimub poeesisel platsil lõikuspeolaat, kus kohalikud saavad oma toodangut pakkuda. Liisa on mõelnud, et selliseid laatu võiks korraldada tihedamini, sest need tooksid kohale inimesi, kes astuvad ka poest läbi. Poes ta ise kohalike saadusi müüa ei saa, kogu kaup peab olema ametlik ja saatekirjaga.

Kauplusest leiab läbilõike kõigist toiduainetest ja majapidamistarvetest. «Kui erilisi gurmeesoove pole, saab ainult seda poodi külastades hakkama küll,» arvab Liisa. «Süüa saab ning nõud, pesu ja põrandad saavad pestud.» Tema sõnul on kaubavalik kindlasti kümme korda rikkalikum võrreldes sellega, kui ta viis aastat tagasi alustas.

Piim ja leib tuuakse kohale kaks korda nädalas. Liisa püüab küll planeerida, et kõik lubatud tooted oleksid pidevalt müügis, aga pärast aktiivset nädalavahetust võib mõni kaup otsa saada. Ent uus kaup tuleb juba teisipäeva hommikul. «Aga siis kliendid juba teavad ning ootavad ära,» räägib ta.

Üpris palju liigub Juminda poolsaare teedel Saksa rattaturiste. Nemad täiendavad poodi külastades oma toiduvaru: leiba, vett ja konserve.

Kohalikud ostavad aga peamiselt jäätist. «Mõni tuleb ja võtab ainult ühe jäätise, aga on neid, kes võtavad jäätist tervele perele, ja neid, kes võtavad tervele perele kolmeks päevaks,» jutustab Liisa.

Vähem kui viieeurosid oste on vähe. Kõige kasumlikumad on oma kiirtoidud ja jäätised, mida lisaks tavapärastele sügavkülmikus seisvatele serveeritakse ka ise.

Hästi populaarne on enda valmistatud hamburger, mida peale turistide ostavad kohalikud, kes ei vahel viitsi ise süüa teha. Läinud aastal üritas Liisa tervislikku salatit pakkuda, aga see polnud kuigi menukas. Poest saab kohvi, mis on eriti meele järele lähedal asuval telkimisplatsil ööbijatele. «Saavad hommikul midagi sooja juua,» on Liisa rahul.

Kohalikud külamehed ostavad õlut, aga pärast aktsiisitõusu ikka vähem. «Küsimus polegi selles, et Lätis on odavam, vaid tundub, et lihtsalt tarbitakse vähem,» sõnab Liisa. Leesi külas on oma õllepruulikoda Veldi ja Tütred, mille toodang on poes müügil.

Poe ees on terrass ning poe kõrval pingid ja toolid. Need on kohaliku kogukonna kingitus. Liisa on rõõmus, et kohalikud mehed teda aitavad, sest noorele naisterahvale käib raske ehitustöö üle jõu.

Ometigi on ta võtnud enda õlule Leesi külavanema kohustused: info vahetamine vallavalitsuse ja küla vahel, talgute organiseerimine ja ühispöördumiste tegemine. Samuti tuleb tülisid lahendada. Liisa toob näiteks, et tema initsiatiivil jõudis Leesi külla Telia interneti valguskaabel. «Saime koos Tammistu külaga piisava hulga liitujaid.»