Miks tasub vana maja ukse roosaksvõõpamisega ettevaatlik olla

Roosa uks.

FOTO: www.flickr.com

Viimasel ajal on palju elevust tekitanud üks roosa uks Tallinna vanalinnas. Kultuuriministeerium kirjutab, miks tuleb olla sellise sammu astumisel ettevaatlik ja millega arvestada.

Tallinna vanalinnas asuva Hanna-Liina Võsa laulustuudio roosaks võõbatud uks on viimasel kuul palju tähelepanu saanud. Uks on tekitanud palju positiivset elevust ning leidnud kümnetes tuhandetes kordades jagamist sotsiaalmeedias.

Muinsuskaitsjates on tegu aga põhjustanud nördimust – kuidas võib tulla mõttele UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vanalinna 19. sajandist pärineva uhke nikerdustega uks ühevärviliseks võõbata? Küsimus pole selles, kas roosa värv meeldib või mitte, vaid selles, kas lahendus on hoonele sobilik ning ajaloolist ust säilitav.

Ettevaatusprintsiip

Paljud arvavad, et kes see ikka jaksab muinsuskaitsega jageleda. Kui seal kord hakata pabereid ajama, siis töödeni jõuab ei-tea-millal ja maksma läheb ettevõtmine oi-kui-palju.

Tööde läbimängimine paberil ei ole aga paberimäärimine bürokraatide lõbuks. Eesmärk on aidata vältida oluliselt kulukamaid vigu ajalooliste ehitiste ja teiste objektide peal, see on osa nii-öelda ettevaatusprintsiibist – tee alles siis, kui on selge, mida millega ja kuidas üldse tegema hakkad, ja et tööd tulevad pikas perspektiivis kasuks, mitte kahjuks.

Juhtumeid, kus entusiastlik pealehakkamine ei ole toonud võitu, on meil varemgi – tuntuim näide on vast Vigala altari värskendamine. Seegi oli heast tahtest tehtud väike värvimistöö, kuid selle tulemusena on meie ühe tuntuima puunikerdaja Ackermanni altar ilmselt jäädavalt kahjustatud. Tugev alküüdvärv barokiaegsete rabedate värvikihtide küljest enam lahti ei tule, maha kraapides tuleks vana värv suures osas kaasa.

Kuulsa roosa ukse puhul ei ole olukord nii dramaatiline ja teadaolevalt oli viimane värvikiht pärit 1990ndatest, kuid värvi eemaldamine on siiski kiirest värvimisest suurusjärgu võrra keerukam töö. Kas tegu on üldse puidule välitingimustes sobiva värvitüübiga, kas see on alumiste kihtidega hästi ühilduv, hakkab lahmakatena irduma või kilena niiskust puidus kinni hoidma ja mädanikku tekitama, on küsimused, millele on tagantjärgi raske vastata. Ajaloolisele uksele tehniliselt kõige paremini sobiva linaõlivärvi moodi see igatahes välja ei näe.

Hooldusremondi piirid

Juhul kui hoone on mälestis või asub muinsuskaitsealal (seda saab teada Kultuurimälestiste registrist), siis enne tööde tegemist tasub plaanide üle aru pidada kohaliku muinsuskaitseametnikuga. Lihtsamaid hooldusremonttöid saab teha ise, ehitus- ja restaureerimistööde puhul on projekt vaja muinsuskaitseametiga kooskõlastada.

Vastupidiselt levinud arusaamale, on võimalik mälestistel ja muinsuskaitsealade hoonetel teha päris palju remonttöid ilma kooskõlastuse või loata. «Remondi» mõiste alla mahuvad Muinsuskaitseseaduses sellised väiksemat mõõtu remonttööd, millega mälestist ei muudeta: näiteks katusekatte lappimine, vihmaveesüsteemi parandamine, üksikute kivide asendamine müüritises samasugustega, krohviparanduste tegemine sama tüüpi krohviga, hooldusvärvimine sama tüüpi ja tooni värviga, akende kittimine ja värvimine, tubade tapetseerimine. Rohkem infot leiad SIIT

Remonti tehes on oluline kasutada täpselt samu materjale, mis hoones on varem kasutatud – linaõlivärviga värvitud aknad värvida uuesti linaõlivärviga, lubivärvitud fassaad uuesti lubivärviga, mäda palgijupp asendada palgiga ja takutada palgivahe nii nagu enne.

Tuleb rõhutada, et kooskõlastusvajaduseta remont hõlmab ainult selliseid tegevusi, millega vanu viimistluskihte ega konstruktsioone ei eemaldata ning uusi konstruktsioone ega olemasolevatest erinevaid materjale ei lisata.

Laudise, katusekatte või akende-uste vahetamine, põrandate, ahjude, treppide ja muude ehitise osade välja lõhkumine, uute vaheseinte ja tehnosüsteemide lisamine, soojustamine ja muu taoline ei ole enam remont, vaid rekonstrueerimine, ning selleks on kindlasti vaja kooskõlastada projekt ja taotleda tööde luba.

Värvimine – hooldusremont või mälestise rikkumine?

Värvimine võib olla mõlemat – nii hooldusremont kui mälestise rikkumine, olenevalt sellest, millega ja kuidas seda teha. Kui minna tagasi roosa ukse juurde, siis juhul, kui seda oleks üle värvitud sama tüüpi ja tooni värvidega nagu ukse peal viimati olid (selle saanuks selgeks teha arhiivis viimast restaureerimisprojekti vaadates), oleks ülevärvimine ilma seda kirjalikult kooskõlastamata olnud täiesti lubatud.

Kui aga tekib soov muinsuskaitsealal hoone välisilmet, sealhulgas värvilahendust, muuta, siis uus lahendus tuleb juba kooskõlastada. Majaomanikule on see küll lisaliigutus, aga samas, utreerides, kellele meeldiks, kui vanalinnas oleksid kõik majad lillad-roosad-neoonoranžid, suured neoonreklaamid plastakendel? Üksikuna võttes ei kahjusta mõni omamoodi uks, aken või reklaamkandja oluliselt vanalinna väärtust, kuid kuhjudes ja normaalsuseks muutudes kindlasti.

Vaata rohkem Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

Loe ka neid

Tagasi üles