Remondiblogi: kui hoolega tehtud töö maani maha lammutada tuleb

Lammutamist vajav ahi enne ja pärast kordategemist.

FOTO: Margit Partei

Seekord kirjutab meie blogija Margit sellest, missugused ja kui suured takistused ilmnesid siis, kui korteri renoveerimisel jõuti tehnosüsteemideni.

Peab tõdema, et kodu ostes olin ma end küll tehnosüsteemide osas teoreetiliselt veidi harinud, kuid sügavamad teadmised selle kohta, kuidas asjad praktiliselt toimivad, mul puudusid. Küll aga oli elukaaslasel enam-vähem visioon olemas, millised lahendused meie koju sobiksid.

Koostöös elektriku, ventilatsiooni- ja küttespetsialistide ning oma renoveerimisprojekti koostajatega oleme paika saanud lõpliku visiooni. Sel korral tulebki juttu meie kodu tehnolahendusest: veest, elektrist, gaasist, kütte- ja ventilatsioonilahendusest.

Alustame veega. Kui me korteri ostsime, siis oli veelahendus siin üpris minimaalne: köögikraanist tuli ainult külma vett ning kunagi vannitoa tarbeks sooja vett tootnud puuküttega boiler oli läbi roostetanud ja oma eluaja ära elanud. Ka vann ise oli kasutuskõlbmatu. WC-s oli õnneks siiski vesi olemas. Sellega kogu veelahendus piirduski.

Esimesel õhtul pärast üürikorterist välja kolimist pesime endalt lammutustolmu maha suvalises kausikeses, sooja vett sai vaid potiga pliidil vett keetes. Järgmisel päeval ehitasime ajutise vannitoa kilest seinte, uue pisikese vanni, vannisegisti, elektriboileri ja uue pesumasinaga. Ajutise soojaveetoru vedasime ka kööki, sest kes see jääkülma veega ikka nõusid pesta tahab. Ligi pool aastat hiljem ehitasime veel ühe ajutise vannitoa tulevasse elutuppa, et alustada päris vannitoa ehitust, millega hetkel tegeleme.

Meie kodu veesõlm ühes pesumasina ja elektriboileriga tuleb pisikesse tehnoruumi. Selleks pidime läbi alumiste naabrite korteri ära vahetama meie korterisse tulnud veetoru, mis ei ulatunud uues vannitoas ühtegi mõistlikku kohta ja oleks ühes kahtlase vana kraaniga jäänud põranda alla. See ei sobinud mitte: lekke korral oleks olnud seda võimatu enne suurema kahju tekkimist märgata ja parandada.

Tulevikus tuleb tehnoruumi kollektorkapp, kuhu siseneb veemõõtjast läbi käinud filtreeritud vesi (filter tuleb alles hankida, sest seni seda meie korteris olnud ei ole) ning väljuvad kõik vajalikud veetorud vannituppa ja kööki. Veetorud tulevad meil konstruktsioonide sisse. Et vältida seetõttu seinte-lagede-põrandate sisse lekkimist, jooksevad kõik torud hülsi sees: sellisel juhul koguneb vesi lekke korral hülsi sisse, leke on võimalik tänu kollektorkapile kergesti tuvastada, vana toru välja tõmmata ning asendada uuega, nagu midagi polekski juhtunud. Taolised veelahendused on osades Põhjamaades kohustuslikud, kuid Eestis meie teada mitte väga levinud.

Rääkides elektrist, on lugu sellega üpris lühike, aga päris keeruline: elektrijuhtmestik tuleb kogu korteris täielikult välja vahetada. Kõik kaablid jäävad samuti konstruktsioonide sisse peitu, minu ülesanne oli juba renoveerimise algusjärgus välja mõelda kõigi pistikute, lülitite ja valgustite asukohad.

Kui lülitite ja pistikupesadega olen hakkama saanud, siis valgustuse osas olen omadega siiani jännis: ei suuda valida, mis mulle päriselt meeldib ja samuti ei oska ikkagi päris täpselt välja arvestada, mitu luumenit valgusvoogu igasse tuppa lõppude lõpuks vaja läheb. Olen internetis lõputult surfanud, aga siiani tundub asi iga uurimistunniga aina keerulisemaks minevat…

Pistikud ja valgustid on aga asja lihtsam pool. Keerulisem lugu on sellega, et seni on meie korterisse jooksnud ainult ühefaasiline elekter. Majasse tuleb õnneks sisse kolm faasi, aga meie korteris pole loomulikult keegi seni kolmefaasilisele voolule üleminekut ette võtnud. Seega tuleb lähikuudel koostöös meie elektrikuga ette võtta maja elektrikilbist korterini uute kaablite vedamine, korteriühistult nõusoleku saamine ja Elektrilevilt arvesti vahetuse tellimine.

Seejärel jääb vaid loota, et kolm faasi meie kodu tarbimise ära toidab, kuigi karta on, et peame ette võtma ka amprite juurdeostmise, mis saab taaskord olema päris suur kulutus. Praegu näiteks on mul võimalik tööle panna korraga vaid boiler ja soojuspump ning lisades sellele koormusele näiteks pesumasina, lööb kaitse korterist voolu välja. Suuri elektritarbijaid saab meie kodus olema päris palju: boiler, pesumasin, praeahi, soojuspump, ventilatsiooniseade, keris, lisaks juurde muud seadmed alates mikrolaineahjust kuni televiisorini välja.

Minu suureks rõõmuks on meie majal ühendus tsentraalse gaasivõrguga ning viimaks ometi saan oma süüa teha gaasipliidiga. Olen erinevates (üüri)kodudes kasutanud kõiksuguseid elektril töötavaid pliite kuni induktsioonini välja, aga pole neist ühegagi nii rahul olnud kui gaasipliidiga. Seetõttu tuleb tulevikus meie kööki uus gaasipliit koos elektrilise praeahjuga. Olen uurinud ka gaasiahjude kohta, sest ma ise pole seda kunagi kasutanud, kuid tuttavate halvad kogemused on veennud mind siiski elektrilise ahju kasuks.

Neil aegadel, kui unistasime veel liginullenergiamaja ehitamisest, töötasin läbi mitmeid materjale, mis kõik rõhutasid üht: meeldiva sisekliima lahutamatu osa ning paljude probleemide efektiivne ennetaja on korralik ventilatsioon. Varasemalt toimis meie korteris õhuvahetus vaid loomuliku ventilatsiooni kaudu: läbi mitte täiesti õhutihedate konstruktsioonide ja avatäidete. Nii köögis kui ka vannitoas oli mingisugune ava, mis oleks pidanud õhku korterist välja viima, kuid reaalsuses ei liikunud seal miskit.

Kuna meie kodu saab uue kihi soojustust ning muutub loodetavasti tunduvalt aurutihedamaks kui varasemalt, siis oli selge, et korterisse peab tulema täiendav ventilatsioon. Kaalusime nn fresh-klappide ja sundventilatsiooni vahel, kuid lõpuks otsustasime siiski soojustagastusega sundventilatsiooni kasuks.

Eluruumidesse tulevad sissepuhkeavad ning kööki ja vannituppa väljatõmbeavad. Sauna tuleb nii sissepuhe kui ka väljatõmme. Ventileeritav õhk läbib ventilatsiooniseadme, mis võimaldab sissepuhutavat õhku soojendada ning väljatõmmatud soojuse tagasi korterisse juhtida, mitte otse õue paisata. Soojustagastusega sundventilatsioon on kindlasti kõige kulukam, aga ka kõige ökonoomsem lahendus.

Viimaks veidi küttesüsteemist. Siia kolides oli korterit võimalik kütta kahe massiivse ahjuga. Esialgu oli meil plaan mõlemad ahjud alles jätta ja lisada õhksoojuspump mugavuse eesmärgil, aga lammutustööde käigus sai kinnitust tõsiasi, et kööki, vannituba ja elutuba küttev ahi on olnud korteri põrandate ulatusliku vajumise põhjustaja. Ahju puudulik toestus tähendab seda, et iga päev on oht, et mingil hetkel võib ahi läbi põranda naabrite korterisse vajuda. Seega on plaan renoveerimisprojektile kohalikust omavalitsusest rohelise tule saamise järel ahi korterist välja lammutada.

Uue planeeringu järgi on meie kodu esik, köök, söögi- ja elutuba üks suur suhteliselt avatud eluruum, seega jääb seda ala kütma õhksoojuspump. Soojuspumba siseosale sobiliku koha leidmine oli samuti paras ülesanne. Et puhutav soe õhk tõepoolest igale poole jõuaks, oli siseosa võimalik paigutada vaid kahele palkseinale. Kuna välisosa maja fassaadile paigaldada ei saa, siis oli siseosale ainus võimalik koht vaid hoovipoolsel seinal. Esialgne plaan oli siseosa paigutada akna kohale, kuid lae soojustamise tõttu ei jää akna ülaserva ja lae vahele selleks piisavalt ruumi (senistest 3,1 m kõrgustest lagedest saavad 2,8 m laed, kuid aknad on samuti ligi 2 m kõrged).

Seetõttu pidime seinapealse mudeli asemel valima hoopis nö põrandamudeli, mille paigutasime akna alla. Valitud mudeliks osutus Daikin Nexura Radiant 4 kW. Pumba siseosa näeb välja nagu elektriradiaator, soojendab tuba sama hästi kui seinamudel ja näeb seina peal tunduvalt nägusam välja, seega olen ma antud lahendusega rahul.

Hubasuse lisamiseks on plaanis elutuppa paigaldada kergekaaluline kamin. Omaette huvitav küsimus on muidugi see, kuidas suitsutoru kaminast turvaliselt ja visuaalselt ilusal viisil korstnani viia… 

FOTO: Margit Partei

Kahjuks selgus mõni aeg tagasi, et vastrenoveeritud magamistuba ja pooleldi valmis kontorit küttev ahi, mille magamistoa poolelt suvel hoolikalt ära lihvisime, üle krohvisime ja värvisime, ei ole sugugi nii heas korras, kui esialgu paistis. Nimelt on ahju võlvist kukkunud sisse tellisetükke. Nii korstnapühkija kui ka pottsepp kinnitasid, et kui juba šamott-tellised võlvis lagunema hakkavad, siis sellel ahjul enam väga pikka eluiga loota ei ole. Võib-olla püsib veel 5 aastat, võib-olla kukub võlv paari kuuga sisse.

Esialgu mõtlesime selle ahju jätta nii, nagu ta oli. Siis aga kukkus veel šamotitükke koldesse ja tuli vastu võtta otsus, et suvel tuleb kahjuks ka see ahi lammutada ning lasta ehitada uus küttekolle. Ahju lammutamine ja uue ehitamine on üpris must töö, seega pigem teeme selle protsessi kohe läbi ja pääseme vaid magamistoa uuesti ülevärvimisega, kui et hakkame paari aasta pärast täielikult valmis korteris seda jubedat tööd ette võtma.

Ahju ehitus lööb meie eelarvesse küll mitme tuhande eurose augu, kuid pole parata. Selline see koduehitus kord juba on: ettearvamatu ja üllatusi täis…

Nüüd oleme läbi arutanud kõik, mis puudutab kapitaalremonti vajava korteri ostuks eluasemelaenu taotlemist ning korteri ümberehitust teoreetiliselt: planeeringut, sisustusideid, siseviimistlust ja tehnosüsteeme. Järgmisel korral teen juttu sellest, kuidas kulges meie korteri ümberehituse projekti valmimine ja sellele linnavalitsuselt ning Päästeametilt kooskõlastuste saamise Kolgata tee.

Tagasi üles