Remondiblogi: lammutustööde käigus ilmnes nii mõndagi ootamatut

Kodu tulevikus. Vaade pooleldi avatud köögist elutuppa. Illustratsioon loodud tasuta vabavaraga Roomstyler.com.

FOTO: Erakogu

Seekord kirjutab meie blogija Margit sellest, kuidas sugugi mitte kõik esialgsed remondiplaanid paika ei jäänud, sest nende elluviimine osutus lihtsalt võimatuks. 

Nagu lubatud, räägin sel korral veidi lähemalt sellest, milline saab olema meie kodu siseviimistlus: seinad, laed ja põrandad. Tänapäeval on materjalide valik nii lai, et võtab kohati silme eest kirjuks, ning oma kodu jaoks õigete otsuste tegemine võib üsna keerukaks kujuneda.

Mainin ka konstruktsioone puudutavaid põhimõtteid, mida ehitades järginud oleme, sest kahjuks ei pääse me vaid viimistluse uuendamisega, vaid ette tuleb võtta praktiliselt kõigi konstruktsioonide osaline lammutamine ja uuesti üles ehitamine.

Lühidalt saab asja kokku võtta nii: kogu korteri seinad-laed-põrandad tuli kuni talade ja väliskonstruktsioonini paljaks koorida, st teha tundide kaupa füüsiliselt väga rasket lammutustööd ja seejärel korterist välja tassida tonnide kaupa krohvipuru ja mulda-liiva, konstruktsioonid võimalikult sirgeks ajada, vajaduse korral sobilikult soojustada ning seejärel oma soovi järgi viimistleda. Nüüd aga kõigest pikemalt.

Korteri ostu järel olid korteri laed üpris kehvas seisukorras. Analoogselt seintele olid laed krohvitud, kuid aja jooksul oli krohv kohati üpris lahti löönud ning püsis laelaudade küljes vaid tänu omal ajal korralikult kinnitatud pilliroomatile, millele krohv kantud oli. Imestan siiani, kuidas ca 40 aastat tagasi ilma moodsate masinateta viitsiti ja suudeti kõik laed siledaks krohvida…

Värv krohvi peal oli kohati pudenev, kohati tumehall, kohati kollane – kõike muud kui valge. Värvi, krohvi ja laelaudade alt tuli välja hingamisteid ja nahka ärritav ning sissehingamisel palavikku tekitav kuni 10 cm paksune kiht mulla, liiva ja kes-teab-veel-mille segu, kuniks lõpuks paljastusid laetalad.

Praeguseks oleme umbes kolm neljandikku lagedest puhtaks rookinud, paika pannud uue sirge laeroovituse ja 20 cm paksuse kivivillakihi. Villa sisse jäävad ka ventilatsioonitorud ning peale uued elektrikaablid. Kõige peale tuleb aurutõkkepaber. Tulevikus on plaanis meie korteri kohal asuv külm pööning katta puistevillaga, et lagedest tekkivat soojakadu minimeerida.

Olen varem korduvalt maininud, et eelistame oma kodus võimaluste piires kasutada naturaalseid materjale, mis sobituvad meie visiooniga rahulikes toonides põhjamaisest kodust. Setõttu pole üllatuslik, et meie korteri lagesid hakkab tulevikus katma kuusepuidust sisevoodrilaud, mille värvime valgeks.

Valik oleks olnud lagede krohvimine või kipsplaadiga katmine ja seejärel (laus)pahteldamine, mis on tunduvalt aega- ja vaevanõudvamad tööd, kui laudise enne kinnitamist värvimine ning naelapüssi ja kompressori abil lakke kinnitamine. Ühtegi naelaauku lakke paistma ei jää: kõik naelad on lastud laudise punniosasse. Laeliistud on meil puidust, 7 cm kõrgused ja valgeks värvitud. Jätku- ja naelakohad on peidetud akrüüli- või puidupahtliga ja üle värvitud.

Magamistoa renoveerimise protsess: lammutuse järel, poole peal ja valmis.

FOTO: Erakogu

Seintega on lugu selles mõttes veidi keerulisem, et välis- ja siseseinad on konstruktiivselt ja ehitamise ajastust tulenevalt täiesti erinevad. Nagu eelmistes postitustes mainitud, on meie maja kahe külje välisseinad püstpalkseinad. Otse palgile oli tuhandete väikeste naelte ja traadiga kinnitatud pilliroomatt, mis on krohvitud.

Teises kahes küljes on punastest tellistest tuletõkkemüür, mis oli samuti krohvitud. Krohv oli valdavalt peidetud mitmete lahti löönud tapeedikihtide alla. Mittekandvad siseseinad olid viimistletud analoogselt, kuid peitsid enda sees sadade kilode kaupa eelnimetatud liiva- ja mullasegu või äärmisel juhul klaasvilla; kandev sisesein on püstpalgist. Kõik seinad olid igatpidi kõverad.

Uued siseseinad oleme ehitanud selle põhimõtte järgi, et kipsplaadi all on alati täies ulatuses kiht OSB-plaati, et ei oleks võimalik piltlikult öeldes «jalaga läbi seina lüüa» ja samas oleks võimalik mugavalt mööblit seina külge kinnitada (nagu peagi lugeda saate, olen ma suur seina külge kinnitatud ja «hõljuva» mööbli fänn). Siseseinte roovituse vahe on alati täidetud kivivillaga, et minimeerida müra kandumist ühest ruumist teise. Samuti on seina sisse peidetud kõikvõimalikud elektrikaablid.

Välisseintega on lugu keerulisem. Kuna meie maja fassaad on renoveerimata, siis võis kohati läbi puhastatud palkseinte vaadata õue. Meie esialgne plaan oli vähemalt osaliselt renoveerida ja eksponeerida algupäraseid palkseinu, aga kuna palgid ei olnud visuaalselt just kõige kaunimad – kasutatud on siin näiteks kohati kergelt põlenud palke –, ning tundsime vajadust seinu seestpoolt soojustada, mis on omaette riskantne teema, siis pidime selle plaani ringi mõtlema.

Samuti läks luhta plaan eksponeerida tellisseinu, mis ei olnud krohvi all nii heas korras kui lootnud olime. Välisseintes plaanisime esialgu kasutada savikrohvi. Pärast magamistoas krohvimistööde lõpetamist saime aga aru, et meie projekti jaoks on tegu veidi liialt ajakuluka protsessiga. Seega oleme edaspidi kasutanud seintes näiteks kipsiga SPU-plaati; kipsita SPU-plaati ja puitlaudist; villa, «hingavat» aurutõket (et vajadusel saaks palkseinas tekkiv niiskus tuppa kuivada, kust ventilatsioon selle eemaldab) ja laudist. Kõik kasutatud lahendused on läbi arvutanud ja heaks kiitnud meie korteri renoveerimisprojekti koostanud projekteerija ja konstruktorid.

Kontori renoveerimine: lammutuse järel ja ehituse poole peal.

FOTO: Erakogu

Viimistlusena kasutame seintel vesialuselist värvi. Tapeeti meie kodust ei leia, selle asemel oleme ühe aktsentseina nii magamistoas kui ka kontoris ehitanud vertikaalsest kuuselaudisest, mis on meelepäraselt värvitud või peitsitud ja lakitud. Samuti plaanime kasutada analoogset laudist vannitoas veega mitte kokkupuutuvates seintes.

Värvitoonidest kasutame seintel valdavalt valgeid ja helehalle ning aktsendina tumehalle värvitoone. Oleme valmis ehitatud magamistoas saanud omad vitsad selle kohta, et värvitoone ei ole mõttekas poe valguses välja valida, vaid kindlasti peaks kaasa ostma värvinäidised ja neid igas toas nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtuvalguses vaatlema, et lõplik otsus langetada. Selle reegli vastu eksides saime soovitud külma halli asemel helesinise magamistoa, mille ma tulevikus üle värvida kavatsen.

Värvivalikud.

FOTO: Erakogu

Viimaks: põrandad. Põrandad olid meie korteris kehvasti läbimõeldud ahjuehituse tõttu tugevalt ahju poole kaldu vajunud. Kohati võis vahe kahe meetri peale tulla ligi 20 cm. Kõik põrandad tuleb uute laagidega sirgeks ajada. Kuna korter asub teisel korrusel, siis kannab 15–20 cm villa meie põrandates eelkõige müratõkke funktsiooni. Laagide peal on 22 millimeetri paksune OSB-plaat.

Viimistlusena otsustasime viimaks valida saarepuidust laudpõranda. Okaspuud tundusid liialt pehmed ja kollased, saarepuit on aga tammest soodsam. Põranda viimistleme ühe kihi läbikumava valge Osmo õlivaha ja ühe kihi läbipaistva õlivahaga. Proovisime magamistoas raha kokkuhoiu mõttes esialgu peitsiga viimistlust, aga pilt jäi nii kole, et lihvisime selle järgmisel päeval peene liivapaberiga maha ja jooksime kiiresti poodi Osmo järele. Sellest päevast alates olen ma õlivaha suurim fänn. Põrandal kasutame 9 cm kõrgust sõrmjätkuga – seega tunduvalt soodsamat – valgeks värvitud puitliistu.

Viimistlemata saarepuidust põrand.

FOTO: Erakogu

Järgmisel korral teen pikemalt juttu meie kodu tehnosüsteemidest: veest, elektrist, gaasist ning küttest ja ventilatsioonist.

Tagasi üles