Vanema kinnisvara soetaja peab olema valmis mitmeteks takistusteks

Anna-Liisa Mets
, Kodustiil.ee vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikemõisa mõis Viljandimaal.
Väikemõisa mõis Viljandimaal. Foto: Marko Saarm / Sakala

Mõte soetada endale koduks ajaloolise väärtusega maja on kahtlemata kaunis. Selle otsusega kaasnev argipäev võib olla aga tulvil takistusi, milleks tuleb end enne ostu tegemist valmis panna.

Eesti kinnisvaraturul leidub mitmeid ajalooliselt olulisi ehitisi alustades mõisatest lõpetades oluliselt tagasihoidlikumate elamutega. 

Maakler Viktoria Akman kirjutab Arco Vara blogis, et ajaloolise väärtusega kinnisvara restaureerimisele, ümberplaneerimisele, ülalpidamisele ei sea munitsipaalamet mitte üksnes piiranguid, vaid esitab ka nõudeid, mille täitmine võib osutada üsnagi mahukaks ja kulukaks.

«Pole välistatud, et pärast restaureerimist või selle käigus tekib soov müüa osake taaselustatud ajaloost edasi sellele, kes täidaks hoone uue eluga,» sõnab ta.

Ka LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing tõdeb, et kuigi igasuguse suursuguse ehitise renoveerimisega Eestis piiranguid ei kaasne, on meil siiski ligi 7000 ehitist, millele kehtivad rangemad nõudmised ja piirangud. «Neile lisanduvad muinsuskaitsealadel asuvad hooned, millede puhul on nõuded leebemad,» ütleb ta. 

Akman kirjutab, et sellise kaitsealuse hoone tehingu sõlmimisel pannakse ostja õlgadele kohustus hoone säilitada ja kui see on kehvas seisukorras, siis taastada ja hoida edaspidi korras.

«Keelatud on ajaloolisi hooneid lammutada või nende konstruktsiooni muuta, samuti püstitada uusi rajatisi kaitseala territooriumile, milleks on üldiselt krunt või ehitisest 50 meetri kaugusele ulatuv maa-ala. Objekti muutmine, isegi akende ja katuse vahetamine, tuleb kooskõlastada Tallinna linnaplaneerimise ametiga, mujal aga muinsuskaitseametiga,» meenutab ta.

Selle kõigega tuleb arvestada ja nõus olla enne, kui tehingu tegemiseks läheb. Samuti peab ostjat kindlasti vastavatest piirangutest teavitama.

Täpsed nõudmised sõltuvad hoonest. Saksing ütleb, et leidub nii neid, mille puhul kehtivad piirangud välisilmele, kui ka neid, kus kooskõlastada tuleb ka kõik nelja seina vahel tehtavad muudatused: sinna hulka võib kuuluda isegi sisustus.

Kui omanik ajaloolise hoone eest nõutaval moel ei hoolitse, järgnevad sellele karistused: tsiviil- või administratiivvastutus. Uus omanik vastutab, muuseas, ka eelmise omaniku tehtud rikkumiste eest.

Saksing meenutab aga, et turult võib leida ka selliseid ajalooliselt väärikaid hooneid, mille väärtust on vahepealne nõukaaeg nii palju räsinud, et kaitse alla need enam ei kuulu - need on heaks lahenduseks inimesele, kes ei soovi igasugu piirangutega rinda pista. 

Samas tasub aga meeles pidada sedagi, et piirangualuste hoonete omanikel on võimalik taotleda paljusid erinevaid taastamistoetusi, millele kaitse alt välja jäävate hoonete omanikel õigust ei ole. 

Millised hooned on kaitsealused ja millised piirangud neile laienevad saab igaüks registrist kontrollida Muinsuskaitseameti kodulehelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles