Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas saab appi tulla sisearhitekt ning millal on vaja hoopis sisekujundajat?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Mariann Treimann / Erakogu

Kui veel kolmkümend aastat tagasi polnud poes ruumikujunduseks mööblit või kangast saada, ning põnevate arhitektuursete lahendustega interjööre nappis, siis tänapäeval on valikuid piiramatult ja neis orienteerumine võib olla keeruline. Selleks saab palgata oma ala professionaali -  sisearhitekti või -kujundaja.

Uut maja või korterit soetades seisab inimene valikute ees, kus üheks on kindlasti tänases internetiühiskonnas isetegemise võimalus. Samuti on viimase kolmekümne aasta jooksul tublisti arenenud ka teenused, milles disaini- ning arhitektuurivaldkonnal on inimeste elatustaseme tõusuga suur seos. Olukorras, kus maja projekt või uus korter on juba silmapiiril, tekib paljudel küsimus, kas pöörduda ametlikuma kõlaga sisearhitekti poole või piisaks ka sisekujundaja teenustest.

Sisearhitekt

Kõige esimene spikker valiku langetamiseks on mõistmine, kas uus objekt vajab vaid kujunduslikku nõu või on soov luua terves interjööris õige sisekliima. Arhitekt vastutab kandvate konstruktsioonide, akustika ja ka näiteks sammumüra võimaliku kahandamise eest. Siinkohal on peamine ilmselt ruumi jaotus ja valgustiplaan, kuid kliendi enda jaoks võib see olla hoopis lõplik visuaalne lahendus.

Sisearhitektiks saab õppida muuhulgas Eesti Kunstiakadeemias ja Euroakadeemias. Arhitektid peavad läbi tegema aga Tallinna Tehnikaülikooli või Tallinna Tehnikakõrgkooli. Õppekavades kohtuvad reaalained ning kunst. tulevane arhitekt peab olema tehnilise taibuga, kuid piisavalt loominguline. Suure osa sisearhitekti tööst moodustab joonestamine, kommunikatsioonide projekteerimine ja kogu ruumi toimima saamine, väga väike osa on aga kujundamine. Reeglina sisearhitekt kliendiga poes kardinaid ei vali, kuid ka see pole siiski täielikult välistatud. Ta moodustab hoopis ühise meeskonna ehitajate ja võimalusel hoonet projekteerivate arhitektidega, kellega leitakse kooskõla ehitise välis- ja siselahendustes.

Sisearhitekti töö nähtav pool on tihti väiksem, kui tegelik projekt. Ta aitab hoones paika panna akustika, mis sageli tänases ehitussektoris kahe silma vahele jäetakse. Heaks näiteks kehvale akustikale on söögikohad, kus ruumi täitumisel on võimatu endaga samas lauas rääkivat inimest kuulda. Professionaal suudab sellises olukorras anda head nõu ning ilmselt juba hoone projekteerimise faasis palgatud sisearhitektiga sellist probleemi ette ei tulegi.

Lisaks akustikale on siseruumides ka palju teisi nähtamatuid aspekte, mida just sisearhitekt oma teadmistega lahendab. Korterites võib muret teha näiteks sammumüra, mille puhul pööratakse tähelepanu hoone konstruktsioonidele ja lisatakse juba ehitusfaasis nende vahele vajalikud pehmendavad või summutavad materjalid. Samuti tegeleb sisearhitekt soovi korral ka teiste kommunikatsioonidega, nagu küte ja ventilatsioon.

Suur osa tööst on aga nõrkvoolu lahendamine siseruumis ehk valgustus ja pistikud. Sisearhitektil on teadmised valgustiklassidest ning oskus arvutada ruumi vähemalt vajalik minimaalne valguskogus, kus IP tähised lampidel on oluline info ja disain tegelikult teisejärguline. Hästi toimivas interjööris on heal valgustusel suur osa.

Viimaseks oluliseks osaks sisearhitekti töös on ruumide planeerimine, mille käigus tubade paigutus hoones otsustatakse näiteks päikese liikumise järgi. Siinkohal mängib rolli sisearhitekti suhtlus ehitajatega, kus tähtis on vajadusel päikesevalguse kogust siseruumides näiteks fassaadi külge kinnitatud konstruktsioonidega tõkestada. Kuigi ruumide planeerimise juures on esmane pidada kinni ehitusseadusest ja mänguruum pole lõputu, saab varajases faasis palgatud sisearhitekt luua täpselt kliendi nägu interjööri.

Tuba enne sisekujundaja kätt | FOTO: Mariann Treimann / Erakogu

Sisekujundaja

Kui aga ruumijaotus, nende funktsioonid ning üldised omadused on hästi paigas ja muutusi vajaks hoopis interjööri kujunduslik pool, on mõistlik võtta ühendust sisekujundajaga. Kujundaja, kel pole ka erinevalt arhitektist kõrgharidus kohustuslik, aitab otsustada värvide ja materjalide sobivuse ning mööbli üle. Lisateenused, nagu poes ostlemine, sisekujundusprojekti visuaalne pool ja ehitajatega suhtlemine olenevad pigem teenusepakkujast.

Sisekujundajaks võib end nimetada arhitekt, kes ei soovi töö tehnilise poolega tegeleda, kuid samuti ka ruumikujunduses hästi orienteeruv inimene, kelle käest tuttavad paaril korral abi on palunud ning kogemuste pagas sellega tekkinud. Tegemist on suuresti loomingulise protsessiga, milles, sarnaselt sisearhitekti tööle, ei puudu ka psühholoogiline pool, kus kliendi soovide kaardistamine oleneb palju kujundaja suhtlemisoskusest. Sisekujundaja on keegi, kes aitab kliendil luua visuaalselt esteetilise interjööri.

Vaatamata väiksemale ülesannete mahule on ka sisekujundajal väga mitmetahuline töö. Tema üheks keerulisemaks ülesandeks võib olla kliendi ideede rohkus, mille juures projekti kaardistada ja terviklikuks tulemuseks luua on keeruline. Kui sisearhitektil on vaja kinni pidada mitmetest siseruume puudutavatest ehitusseadustest, siis sisekujundaja töös ühtki ranget keeldu pole. Tuleb lihtsalt leida kooskõla kliendi soovide ja võimaluste vahel.

Sisekujundaja, nagu ka sisearhitekti palkamisel on tänu kogemustele palju esmalt nähtamatuid boonuseid. Heaks näiteks võib tuua ruumidesse peidetud tarbeesemed või panipaigad. Oluline on kodu interjööri peita mustapesukorv, koristustarbed või ka veeboiler. Lisaks oskab ta tekkinud kogemuste baasil nõu anda tellimusmööbli kvaliteedi, kodutehnika paigutuse ja interjööris kasutatavate materjalide, seal hulgas põrandakatete praktilisuse osas.

Ise tehtud, hästi tehtud

Neil, kelle jaoks jääb asi rahakoti taha, või õhu müümine tundub pigem reaalsena, on alati ka kolmas valik. Selleks on võimalus teha ise. Isegetemise juhendeid on ilmselt meist igaüks internetis kohanud ja neid tähistab ühend DIY, mis seisab sõnade do it yourself´ eest (eesti keeles tee seda ise). Kui sisearhitekti ülesandeid on päris iseseisvalt keeruline asendada, siis sisekujundaja tööd üle võtta on lihtsam. Ideid võib otsida näiteks Instagramist, kui ka Pinterestist, kus leidub miljoneid interjööri jaoks mõeldud värvipalette, ise tehtud mööbli ja tapeetide pilte. Lisaks on olemas kalkulaatorid arvutamaks välja miinimum valgustaset koju või ühiskondlikesse ruumidesse ning mitte vähem tähtsana on internetis kättesaadav ka kogu ehitusseadustik.

Sisearhitekti ja sisekujundaja vahel valides tuleb aluseks võtta planeeritavate tööde iseloom. Arhitekt sobib terve ruumi, kas siis kodu või ühiskondliku pinna interjööri planeerimiseks ja kujndamiseks, aidates projekteerida näiteks nõrkvoolu plaani ning hoides silma peal ehitusseadustel. Sisekujundaja töötab ühtse kujundusplaani eest, aitab ostelda ja mööblit valida. Kui sisearhitekt võiks teha koostööd klendi ja ehitajaga juba hoone projekteerimisfaasis, siis sisekujundaja saab palgata ka alles «valge karbi» faasi jõudnud ruumi tarvis.

Tagasi üles