Korralik soojustus saab alguse pisidetailidest

Maja soojaks süstimine. Foto: Therm OÜ

Lohakusvead ehituses või kokkuhoid ehitusmaterjalide valikus on üks levinumaid probleeme, millega eksperdid ning koduomanikud silmitsi peavad seisma. Mis on aga levinumad vead ja kitsaskohad kodude soojustamises, kuidas vältida nendega kaasnevaid probleeme ning millise soojustamisviisi kasuks lõpuks otsustada?

Millised on elamute soojustamisvõimalused?

Kuigi hoonete soojustamisvõimalusi on mitmeid, sõltuvad OÜ Therm müügijuht Vello Purre sõnul hoonete soojustusvalikud lõppkokkuvõttes ikka hoone konstruktsioonist ja arhitektuurilisest lahendusest. Vanema maja soojustamine saab Purre sõnul aga teadagi alguse eelkõige sellest küljest või praost, kust külm õhk läbi tuleb.

ML Järelevalve OÜ juhatuse liige Mait Lillemäe sõnul kasutatakse tavaliselt seintes kas vahtpolüstüreeni või plaatvilla. Endiselt on väga levinud ka traditsiooniline karkassi vahele paigaldatav mineraalvillast soojustusmaterjal, mis kaetakse tuuletõkkeplaadiga ning viimistletakse tavaliselt puitlaudisega, ütleb Lillemäe. Vundamentide soojustamiseks kasutatakse valdavalt kas EPS soojusmaterjali või vahel harva ka XPS soojusmaterjali, mis on esimesest kallim. Kaldkatuseid soojustatakse tavaliselt jäikade kivivillaplaatidega ning pööningud ja katuslagesid üldjuhul puistevillaga. 

Millise soojusmaterjali kasuks Eesti kliimas otsustada?

Mait Lillemäe sõnul kliima elamu soojustamisel olulist rolli ei mängi. Kõige tähtsam on, et tooteid kasutataks sihtotstarbeliselt ning loogiliselt. 

«Näiteks maa sisse ei tohiks panna fassaadi soojustuseks mõeldud EPS plaati, mis niiskust rohkem sisse imab,» nendib Lillemäe. Sinna sobib spetsiaalselt just selleks otstarbeks mõeldud Perimeetri EPS või XPS soojustusmaterjal. Otseselt kliimast on mõjutatud pigem viimistluskihid, mille puhul tuleks otsustada kattematerjalide kasuks, mis on kauakestvad. 

Enne konstruktsiooni sulgemist kõrvalda kõik lohakusvead

Vello Purre leiab, et kõige levinum viga elamute soojustamisel peitub tihtipeale inimestes endis. Väikestele detailidele unustatakse tähelepanu pööramast ning tööülesandeid täidetakse järelemõtlematult kiiresti. See omakorda tingib rohked lohakusvead aga ka puudulikud lahendused hoone konstruktsioonis.

Mehe sõnul kurdavad inimesed kõige enam avatäidete – akna ja uste ümbruste aga ka uksepakkude aluspinna üle. Praktilistel kaalutlustel tuleks see tähelepanu aga mujale suunata. Purre leiab, et mõttekas oleks koheselt keskenduda väliskonstruktsioonile ning erinevatele tasapindadele ja nende ühenduskohtadele. Nende kohtade soojustamisel esineb kõige enam tähelepanematuse vigu.

Veel üks aktuaalne probleem, mis elamute soojustamisega kaasneb, on keerukamate liidete õhu- ja aurutihedaks tihendamata jätmine. See tähendab seda, et tuulel lastakse pehme villla sisse sattuda ja konstruktsiooni maha jahutada ning aurutõkke puhul lastakse veeaur soojustuse sisse. «Sellised probleemid on ennetatavad, kui töömees teab, miks midagi on vaja teha,» ütleb Mait Lillemäe 

Üheks oluliseks kitsaskohaks peetakse ka materjalide valikut ning nende ebakorrektseid kasutusvõtteid.  See, mis sobib uusarendusele, ei pruugi aga erilist kasutegurit tuua mõnes vanemas renoveerimist vajavas eluhoones. 

Vello Purre rõhutab, et enne soojustama asumist tuleks kindlasti konsulteerida spetsialistidega ning detailselt läbi mõelda kõikvõimalikud lahendused. Mehe sõnul saab kõik vajalikud toimingud enne konstruktsiooni sulgemist ära teha, tuleb vaid hoolas ja tähelepanelik olla.

Soovitusi soojustusvigade ennetamiseks ja vältimiseks

Vello Purre soovitab koduomanikel kõikvõimalikes ehitustehnilistes küsimustes konsulteerida vastava valdkonna spetsialistiga või kaasata ehituse omenikujärelevalve. Maja ehitamisel ja soojustamisel saavad kõige suuremad puudujäägid tihtipeale alguse väga väikestest asjaoludest. Hooletus- ja tähelepanematusevead on mehe sõnul üheks suurimaks probleemiks tänapäeva ehitusmaastikul. Lohakusvead hakkavad pihta kasvõi juba sellest, kui soojustus- või tuuletõkked on paigaldatud valesti või valmistatud selliselt, et lasevad tuult läbi või on hoopis ebatihedalt või  kehvasti täidetud, ütleb Purre.

Kõiki soojustamisel tekkivaid probleeme ja kitsaskohti ei saa ette prognoosida. Kuigi neid saab ennetada juba soojustamisprotsessi algusfaasis, ei pruugi ka kõige professionaalsem ehitusmees teatud nüansse tähele panna. Ka ehitusjärelevalvel võib üht-teist märkamata jääda.

Sellistel juhtudel võiks kaaluda alarõhutesti ja termograafia tegemist, märgivad Purre ja Lillemäe. 

Alarõhutestiga saab kaardistada õhulekke suuruse ning teha kindlaks lekkekollete täpsed asukohad. Termograafia ehk termopildistamine on aga protseduur, mille käigus infrapunakaamera ehk termoviisori abil mõõdetakse ja antakse detailne ülevaade eluruumi pinnatemperatuuridest. Sellisel metoodil on lihtne avastada keskmisest külmemaid või soojemaid piirkondi ning hinnata kogu hoone soojuspidavust.

Õhutiheduskatsetused ning termograafiline konsultatsioon võivad tunduda tülikate ja võrdlemisi suurte väljaminekutena, ent Purre sõnul tasuvad kõik ennetuslikud toimingud end pikemas perspektiivis lõpuks ära. Mees toob väga tabava võrdluse kehvasti soojustatud elamispinna ja katkise kummiku vahel. Kui kummik on kord juba katki läinud, küllap on varsti ka vesi sees. Kui tuul on aga leidnud tee põrandate, katusekonstruktsioonide ning uste ja akende vahele, siis ilmselt on põhjuseks  kas läbimõtlemata lahendused, tähelepanematus või lohakad töövõtted.