Seisukoht: lastega pered ärgu koduotsinguil kesklinna trügigu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: VidaPress

Kesklinn võib teoorias tunduda laste kasvatamiseks sama hea koht nagu iga teinegi: teoorias on kõik tingimused selleks ju loodud. Praktikas on pilt tihti pisut teine.

Kahe lapse ema Ashley kirjutab sisustusportaalis ApartmentTherapy, kuidas ta oli veendunud, et tema lapsed kasvavad suureks kesklinnas, sest äärelinna kolimine oli talle lihtsalt nii vastuvõetamatu. «Ma olen läbi ja lõhki linnatüdruk. Elu kusagil uimases äärelinnas eramajas tundus mulle täiesti välistatud. Väheglamuurne ja masendav,» räägib ta.

Esimese lapsega sujuski elu keset linna suurepäraselt, seda eriti seni, kuni laps oli beebi, kelle sai mugavalt kas vankrisse või kõhukotiga enda külge panna. Kõik käigud said tehtud, lõunad sõbrannadega peetud, ka veiniõhtud nurgabaarides ei jäänud vahele. Aga siis, kui vanem laps oli kolmene, sündis Ashleyle ja ta abikaasale teine laps. Ja elu muutus kardinaalselt.

«Selgus, et beebi ja väikelapsega pole kesklinnas mitte midagi teha,» ütleb ta. Järsku jäi kahe magamistoaga kodu, mis siiani tundus piisavalt suur, ahistavalt väikseks. Tekkis karjuv vajadus aia järele, kus vanem laps saaks ise toimetada ajal, mil Ashley beebiga tegeleb. Kesklinn aga selliseid võimalusi ei paku, kui sul just rahakott puuga seljas pole. Ja Ashley perel polnud.

Vastumeelselt andis naine järele abikaasa soovile hakata otsima oma maja. Esialgu vaadati neid kesklinnale nii lähedale kui võimalik, kuid tasapisi sai pere aru, et nende majade hinnad käivad neile üle jõu. Otsingupiirkonda laiendati korra. Siis veel korra. Ja siis veel ühe korra. Lõpuks jõuti otsaga välja linnalähedasse vaiksesse piirkonda, mis oli kaugel mugavast noortepärasest kesklinnaelust, mida Ashley jumaldanud oli. Sealt leiti ka sobiv maja.

«Ma ei tahtnud selle väljavaatega tükk aega leppida. Abikaasal tuli hakata rongiga tööl käima. Mina pidin hakkama sõltuma autost. Aga mingil hetkel jõudsin arusaamisele, et ükskõik kui väga ma ei tahaks pidada silmas enda mugavust: pärast laste sündi tuleb mul arvestada nendega. Ja kesklinn ei ole laste kasvatamiseks sobiv koht,» ütleb Ashley. 

Ta usub, et inimesed, kes veenavad end selles, kui hea on väikelastega keset linna elada, petavad end sama palju nagu tema seda tegi. Sest eramajal ja oma aial on pere jaoks nii kirjeldamatult palju eeliseid, millest tema, tuline kesklinnaelu patrioot, enam mingil juhul ei loobuks.

Mida arvad sina? Kas kesklinn ja korter on laste kasvatamiseks sobiv koht või tuleks võimalusel siiski eelistada oma maja ja rahulikumat kanti?

Tagasi üles