Nipp, mis aitab aednikul võitluses naadiga võitjaks tulla

Anna-Liisa Mets
, Kodu.postimees.ee vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naat.
Naat. Foto: Scanpix/Postimees/Toomas Huik

Kuigi naat on tervislik umbrohuline, mida kevadel ikka salatisse pista tasuks, on ta ka üsna tüütu ja visa taim, mis tikub sinna, kuhu teda vaja pole. Kuidas temast vabaneda?

Aiapidaja Ulla on vanas talukohas naadiga tänaseks võidelnud juba viis aastat ja julgeb öelda, et lõpuks ta teab, kuidas võitlusest võitjana väljuda. 

«Kui talukoha ostsime, oli see mitmeid aastaid tühjana seisnud. Naat oli hakanud vohama vana kasvumaja juurest, levinud murusse, vanade talulillede peenardesse. Mulle tundus, et ega ma temast lahti ei saagi, aga otsustasin proovida,» räägib naine. 

Naadi väljarohimisse Ulla ei usu. «Selle juurestik on nii pikk ja haruline, et alati jääb kusagil jupike maasse ja ikka ajab ennast välja,» selgitab ta. 

Tuli leida muu lahendus ja ühe sellise Ulla lõpuks leidiski. «Naati tuleb lihtsalt halastamatult maha niita ja peenrad, kuhu see tikub, katta papi või ajalehtede kihiga - vaid nii on lootust, et ta seal lõpuks välja sureb. Ja kui ta murus on nõrgestatud ja peenrast ka välja tõrjutud, ei saa ta enam nii lihtsalt kusagilt tagasi tulla,» räägib naine.

Ta on kuulnud, et peenraid kaetakse ka näiteks koormakattega, et pind naadivabaks saada, kuid see sobib vaid uue peenra puhul, kus taimi veel ei ole. 

Ulla koduaias on pilt viie aastaga igal juhul selliseks saanud, et naati leidub veel vaid mõnes kohas aia kaugemas servas, kus see ka kohe maha võetakse, kui end ilmutama juhtub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles