Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Graafik: taevasse kasvav Tallinn on siiski kääbus suurlinnade võrdluses

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tallinna kõrghooned ja maailma kõrgeimad pilvelõhkujad Burj Khalifa ning Shanghai Tower | FOTO: Pm

Kuigi väga tihti võib kuulda kurtmist selle üle, et linnasüda ehitatakse täis jubedaid torne, on kõrghoonete ehitamine suurtesse linnadesse vältimatu.

Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi, suur kõrghoonete austaja, ütleb, et kuigi  temagi on mõne projekti puhul tohutu torni ehitamise mõttekuses kahelnud, on ta üldjoontes siiski seda meelt, et Eestis on neile olemas oma koht, sest pigem annavad nad linnale ikka juurde, kui võtavad ära.

«On ostjaskond ning ka linnapildis mõjuvad nad põneva aktsendina,» räägib ta. Liiale siin tornidega nagunii minna ei saa: vastavalt Tallinna linnavalitsuse teemaplaneeringu «Kõrghoonete paiknemine Tallinnas» seletuskirjale võib linna kõrgeim hoone olla 210 meetrit ja sedagi vaid Sitsi kõrghoonete piirkonnas.

Alad, kuhu torne üldse ehitada võib, on samuti väga täpselt piiratud. Neid on 11, kõrghooneid ei lubata püstitada näiteks Nõmmele, Kadriorgu, Kalamajja, vanalinna ega mitmesse parki ja rohealale.

Põhjenduseks on märgitud väljakujunenud linnakeskkond, kuhu sellised hooned ei passiks. Muide, Tallinnas on väga levinud legend, et linna kõrghooned ei tohi olla kõrgemad kui Oleviste kiriku torn. See ei vasta aga tõele: niisugune nõue oli 2004. aastal linnavalitsuses küll arutlusel, kuid sellest otsustati loobuda.

-Huvi on püsiv

Paljud kõrgete klaaskolosside vastased ei tea aga seda, et kõrghoonete ehitamine on tegelikult märk majanduskasvust: just siis ehitatakse meil kõrghooneid kõige enam. «Viimane Tallinna kõrghoone – Kaksiktorn ehk Swissôtel – valmis 2007. aastal ning Maakri tänava 31-korruseline kvartal valmib 2018. aastal,» toob näite Arco Vara Tallinna äripindade maakler Kaarel Paap.

«Lisaks planeerib Olümpia hotelli vastas asuvasse Liivalaia 36/Juhkentali 1 kvartalisse rajada 30-korruselise ärihoone selle krundi omanik E.L.L Kinnisvara. Ning ka Tartu mnt 1 krundile kõrghoone rajamine on taas aktuaalne,» räägib Paap.

Rahvusvaheliste standardite järgi kõrghoone mõõtu ehitisi kerkib praegu ka Tartusse ja Maardusse, pilvelõhkujaks aga ei saa nimetada ühtegi Eesti tornehitist peale teletorni: selleks peab hoone olema vähemalt 190 meetrit kõrge.

Eesti kõrghoonetest on umbes pooled mõeldud elamispindadeks, sest paljud magalate tornmajad on Vähi sõnul samuti kõrghooned. «Aga kui minna 16-korruselistest majadest edasi, siis näeme uusi ja moodsaid hooneid pigem büroomajadena,» ütleb ta. Tõsi küll, praegu Tallinna kõrgeima elamuna arvel olev maja on osa Kaksiktornidest. Paap teab rääkida, et ka Olümpia vastu ehitatavasse kõrghoonesse planeeritakse kortereid. Maakri kvartalisse tulevad aga täies mahus vaid äripinnad.

Huvi kõrghoonete vastu Eestis kindlasti raugema ei hakka ja moodsad keskused, nagu Telliskivi Tallinnas või Aparaat Tartus, kuhu paljud alustavad ettevõtted kolivad, neile konkurentsi ei paku. Vähi ütleb, et arendajate plaanide põhjal huvi äripindade vastu pigem kasvab.

«Kõrghoone on prestiižiküsimus. On nii alati olnud ja ka nõnda ka edasi,» ütleb ta, kuid möönab samas, et kas või juba parkimismugavuse tõttu leidub siiski ka neid ettevõtteid, kes eelistavad pidada kontorit kesklinnast eemal. «Ma ütleksin nii, et meie kontekstis on kõrghoone ikkagi natuke nišitoode.»

Kas kõrghoone on sobiv elupaik, sõltub inimesest. On inimesi, kellele meeldib elada kõrghoones, ja neid, kellele ei meeldi. Nii ongi kõrghoonete elamispinnad mõeldud kindlale sihtrühmale. Sinna hulka kuulub neid, kes on korteri soetanud investeeringuna ja üürivad seda välja, kuid ka samas piirkonnas töötavaid pereta inimesi, kellele kõrghoone on lihtsalt äärmiselt mugav elupaik. Leidub neidki, kes on korteri kõrghoonesse soetanud vajadusest teise elukoha järele – näiteks töö asjus periooditi Eestis viibivad inimesed.

-Vaesus seab piirid

Mis puudutab Eesti kõrghoonete arhitektuurilahendust, siis millegi erilisega need silma ei paista. Meie arhitektuur on läbi sajandite olnud maailma moevoolude peegeldus. «Nii on see ka kõrghoonetega. Need on lihtsad, ratsionaalsed, klaasist. Üksikuna arhitektuurset elamust pigem ei paku, kui aga asuvad kobaras koos, loovad vähemalt põnevama keskkonna,» ütleb Vähi.

Põhjus, miks hooned pole nii suurejoonelised kui välismaal, on mõistagi rahanappus – nii võimsaid ei jaksata lihtsalt ehitada. Mis puutub sellesse, et inimeste meelest on tihti tegu koledate monstrumitega, siis see on Vähi sõnul vana probleem: nõnda on uusehitisi kirutud juba vähemalt sajandi vältel.

«Ja paljudel juhtudel on selle põhjus üheülbalisus. Lihtsalt ei ole olnud raha, mis lubaks ehitada mitmekesisemat linnakeskkonda, nagu Helsingis, Riias või Peterburis. Aga samas, meil säilisid seeläbi puitasumid. Seega on kõik kahe otsaga,» sõnab ta. Ometi pole Tallinn selle poolest kuidagi vaeslapse rollis: siin on kõrghooneid ligikaudu kaks korda rohkem kui üle lahe Helsingis.

Paap lisab, et kui mingeid erinevusi tõelistest suurlinnade kõrghoonetest üldse nimetada saab, siis on need tingitud meie geograafilistest iseärasustest: aluspinnas, seismiline stabiilsus ja temperatuurid. Need mõjutavad pisut mõningaid ehitusnüansse, kuid kõik muu on sarnane. «Ainus pähetulnud iseärasus on kopteri maandumiskoha või basseini puudumine olemasolevate ja Maakri torni katusel,» ütleb ta.

Tagasi üles