Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kui maamaja ostmine tundub hea mõte

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maaarhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepp Eesti Vabaõhumuuseumis, Pulga talus. Kivi ja puidu kombineerimine on tüüpiline Põhja-Eesti paealadele. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Räästad tilguvad, päike käib kõrgemalt ja linnainimene hakkab vaikselt maaelust unistama. Aga kuidas see idee võimalikult valutult teoks teha?

Eesti Vabaõhumuuseumi Maaarhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepa sõnul tasub vana talukompleksi korrastamisele mõelda siiski neil, kes rehemaja hinnata oskavad. «Võib ju osta ka krundi ja ehitada uue maja. Aga kui sulle on oluline see sada aastat vana, teiste ehitatud maja ja sa võtad enda missiooniks selle korrastamise, siis see on juba vara- või majahoidja roll, kes pärandab maja järeltulevale põlvele.»

Jutt kõlab küll hoiatusena, kuid juba viimased kümme aastat on Lutsepp hoopis julgustanud inimesi talusid ostma. Selleks korraldab ta vana maamaja päevi, mida ise hellitavalt friigiklubiks kutsub. Paraku on Lutsepp ka näinud, et mõned klubilised on oma suvemaja maha müünud, sest on aru saanud, et see on küll romantiline, aga jõud ja rahakott ei hakka lihtsalt peale. «Midagi pole parata – isegi naelu tuleb ju osta,» ütleb Lutsepp, ja lisab muheledes: «Kui sul pole oma linapõldu, siis ei maksa osta kõige rikkamat ja suurema majaga talu!»

Majad olid ehitatud inimestele ja loomadele koduks ja nii võiks nende funktsioon ka säilida. Maja on mõtet siis pidada, kui sa seda ikka kasutad.

Majad olid ehitatud inimestele ja loomadele koduks ja nii võiks nende funktsioon ka säilida. Maja on mõtet siis pidada, kui sa seda ikka kasutad.

Samas on teiste eksimused vanade majade taastajate hulgas kõrges hinnas. «See ongi see, mis eesti rahvast toidab! See on hämmastav! Kui sa kuuled, kuidas teine on nii kapitaalselt ämbrisse astunud, annab see jõudu ning teadmise, et mina ikka ei ole nii hullus olukorras. See on kuidagi nii armas,» muigab Lutsepp. «Ja kui lähebki veidi viltu, siis saad sellest julgust, et mis siis, et valesti läheb – ikka juhtub. See pole veel maailma lõpp! 2013. aastal käisid vana maamaja päeval rääkimas kultuuriinimesed, näiteks Mart Kalm ja Ivo Linna. Ja kui siis Linna meenutas, kuidas ta põranda valesti tegi ja värvis ning pärast ei jäänud muud üle kui kõik üles kiskuda ja uuesti teha, siis sa lausa nägid saalisolijate nägudel seda «oh, nii hea, et ma pole ainuke loll»-tunnet!»

Hoolimata entusiastide katsetustest ja vahel ette tulevatest tagasilöökidest võib öelda, et Eesti taluarhitektuuri lahutamatu koostisosa – hallikas rehemaja – on täie tervise juures. Nii võib Lutsepa sõnul rääkida isegi tuhandetest tänaseni säilinud rehemajadest.

Rehemaja

Siinkohal ongi paslik meenutada, et iga talumaja pole veel see päris õige rehemaja. Teisisõnu, näiteks maja, kus inimesed ja loomad elasid sama katuse all, rehemajaks tavaliselt ei kvalifitseeru. «Rehemaja kontseptsioon on umbes tuhat aastat vana, pärinedes ajast, mil Eesti aladel hakati kasvatama talirukist, mis põllul lõplikult valmis ei saanud. Seega oli vaja hoonet, kus teda kuivatada, ja selleks oli vaja maja kütta. Ja kui sügis kätte jõudis, oli see ainuke köetav ruum, kuhu kolisid elama ka inimesed. Esialgu oligi maja rehetoasuurune, seejärel eraldati ruum, kus rehte peksti, siis tekkisid juurde eraldi kambrid,» selgitab Lutsepp.

Katus

Aga kuidas on võimalik, et aastasadu vana plaani alusel sajand tagasi ehitatud majad on tänaseni vastu pidanud? Selgub, et keskne tegelane on siin laineline eterniit, millele Lutsepp tahaks – tõsi, kerge muigega suunurgas – suisa mälestusmärgi püstitada! «Eterniit jõudis Eestisse juba tsaariajal ja laineline variant hakkas levima 1960ndatel. Enamik vanu maju sai 1960–1970 näiteks rookatusele veel ka eterniidi peale ja seetõttu on nad tänaseni säilinud.»

Kui rookatuselt hakkab kõrsi juba kimpudena alla sadama, tuleb kutsuda katusemeister. Üksikute kõrte irdumine on aga loomulik. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi vanas eterniidis sisalduv asbest on tervisele kahjulik, levib see ainult siis, kui eterniitplaat katki teha. «Kui ta on maja katusel paigal ega murene, siis ei ole ta kellelegi ohtlik,» kinnitab Lutsepp. «Ja ta sobib oma värvi poolest suurepäraselt meie traditsioonilisse külamaastikku. Muide, tänapäeval tehakse eterniiti ilma asbestita. Leedus toodetud ja Saksa tehnoloogia järgi tehtud plaate panin ma ka oma maamaja katusele.»

Sindelkatuse eelkäija - pakust löödud laastudest tehtud katus Vabaõhumuuseumis Sepa talus. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Mis puudutab eterniidist veidi traditsioonilisemaid lahendusi, siis õlgkatused on rukkikõrre lühemaks muutumise tõttu kaduvikku vajuv nähtus – neid asendavad rookatused. Alternatiiviks on sisselõigatud soontega sindel- või käsitöönduslikum, lihtsalt pakust löödud laastkatus.

Aknad

Rehemajade auväärt iga arvestades on ilmne, et aja jooksul on muutunud inimeste eelistused näiteks uste-akende suuruse osas. «Juba eelmise sajandi alguses hakati majadel aknaauke suuremaks saagima,» ütleb Lutsepp ja toob «värskema» näitena esile kuue ruuduga akendest loobumise nõukaaegsete kahe poolega akende kasuks.

Arhailisem nelja ruuduga aken. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Mis puudutab juba suuremaks saetud rehemaja akende väiksemaks ehitamist, siis sellel ei näe Lutsepp mingit mõtet. Küll on tal südamel üks teine teema: «Plastaknad rehemajale ei sobi. Ega sa ju rahvariiete linase särgi peale ka plastmassist ehteid ei pane!»

Hilisem kuue ruuduga aken. Tihtilugu loobuti nõukogude ajal kuuesest jaotusest tavaliste kahe poolega akende kasuks. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Seinad

Mis puudutab seinu akna ümber, siis talumees võis mõisniku metsast omale ainult hagu korjata. «Kui tal oli palki vaja, siis mõisnik luges talle need välja. Kivi oli talumehel aga palju kergem kätte saada – korralik ehitusmaterjal oli omast käest võtta. Muide, kui vaadata 19. sajandist pärit fotosid, siis metsa eriti polnud, kuna põllumaast üle jäänud pind läks heina- ja karjamaa tarbeks.»

Majavamm

«Piinlik öelda, aga ma võin majavammist rääkides enda maja näiteks tuua. Ma olen ju kuulnud kõiki neid loenguid, rääkimata Liberty mõisa ja biokahjustuste projektiga tegelemisest. Aga kui maal sai mu maja enam-vähem korda – ainult pööningukorrusele olid jäänud lambid üles riputada –, siis ühel hetkel hakkas toas põrand krääksuma ja kergelt kiikuma. Põranda peale tekkis õrn n-ö kohvipuru. Ma olin ju näinud, millised on vammi eosed! Sellised pruunid. Ja kopituse lõhn! Seenelõhn tuli majja! Aga sa loodad, et ehk ikka ei ole, äkki on midagi muud,» meenutab Lutsepp.

Muidugi on lisaks lõhnale ja eostele võimalik majavammi ka silmaga näha. Aga see tähendab, et vamm on saanud juba pikalt areneda ja asi on päris kurb. «Siis tuleb ette võtta palgivahetus ja kemikaalide kasutamine ning vammi tekkimise põhjuse likvideerimine – olgu selleks kehvast katusest tekkiv niiskus, vastu mulda olev põrand või lihtsalt ummuksis olek,» ütleb Lutsepp ja lisab mõtlikult: «Tänavune talv on selline soe ja niiske – mina kardan küll, et paljud avastavad, et neile on tulnud halb külaline…»

Minimalism

«Hall. Nagu presidendi vastuvõtu kontsert,» teatab Lutsepp naerdes, kui küsida, milline näeb välja üks õige ja arhailine talumaja. «Juba 1930ndatel leiti, et Eesti külamaastik on liiga hall ja sinna tuleb värvi juurde tuua. Selleks loodi kodukaunistamise kampaania ja mõeldi välja värvikombinatsioone, mida kasutada. Katused soovitati näiteks punaseks värvida, sest see sobivat hästi maastiku rohelise või kollasega, selle taustalt oleks punane katus kaugelt silma paistnud.»

Eesti talumajade ja ka aitade hallid toonid (mõne üksiku samblarohelise laiguga), ajendasid 1930ndatel kodukaunistamise kampaaniat. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui tänapäeval oma maja värvimisele mõelda, siis tasub Lutsepa sõnul alati enda ümber ringi vaadata ja küsida, mis on selle paiga traditsioon. «Eesti on küll väike, aga kohalikku eripära võiks katsuda säilitada. Teisalt on vahemaad nii väiksed, et vanasti, kui naine võeti kaugemalt ja ta sai aida kaasa võtta, võis setu ait jõuda Mulgimaale või Harjumaale. Ja see oli ju teistsugune kui see, mis seal enne oli!»

Ostes

Aga olgu – kui inimene tõesti tunneb, et tema elus on ühe paarisajaruutmeetrise rehemaja suurune auk, mida tuleb kindlasti täitma hakata, siis mida teha? Lutsepp soovitab esmalt läbi mõelda, kas huvilisel on tõesti nii palju vaba aega, et seda maja ka kasutada, või on tal tahtmine lihtsalt toredat muuseumieksponaati omada. Viimasel juhul võib ju ka lihtsalt muuseumis neid piidlemas käia. Kui plaanis on talvel maal suusatamas käia, siis ei maksa unustada, et algselt rajati rehemajad ilma põrandasoojustuseta, mis tähendab talvel «meeldivat jahedust».

«Majad olid ehitatud inimestele ja loomadele koduks ja nii võiks nende funktsioon ka säilida. Maja on mõtet siis pidada, kui sa seda ikka kasutad, sest siis ta püsib. Kütmine, kõpitsemine… vanasti tegi peremees kevadel majale tiiru peale ja vaatas üle, kus ja mida jälle teha tuleb. Selleks peab pikk redel olema, et saaks katusel käia! Samuti pööningul – lähed vaatad, kas kuskilt taevas paistab või mitte. Kui paistab, siis tuleb mõelda, kas piisab väikesest paikamisest,» ütleb Lutsepp, ja lisab: «Peamised hädad algavad sellest, kui katus läbi laseb.»

Palkmajal polnud vundamenti ja palgid asetati maapinnast kõrgemal asuvatele nurgakividele. Aja jooksul on pinnas kerkinud ja seega võiks tubli omanik rajada maja ümber korraliku drenaaži. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui inimene tunneb, et ta tal endal puudub maja ostmiseks kogenud silm, siis tasub koos kinnisvaramaakleriga kutsuda kohale ka pärandehituse nõustajate võrgustikku kuuluv ekspert, kellega saab kontakti maamaja.eu leheküljelt. «Kui pööningult kuni vundamendini maja läbi käia, võib selguda, et sees on kapitaalne majavamm või on alumine palk soklilt välja vajunud või ei toetu sarikad enam kindlalt müürilatile,» ütleb Lutsepp. Ja muidugi tasub lugeda ka vanade majade fännide piiblit, käsiraamatut «Vana maamaja» ja selle peatükki «Enne tööde algust».

Ahjaa… kellele palkmajadest äbarik mulje jäi, siis Sutlepa kabel sai valmis 17. sajandi lõpus ning Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse asustatud Kolga ja Roosta talude majades on detaile 18. sajandist. «Maja tuleb vaadata lahke südame, hea tahte, hoole ja armastusega. Küll ta siis püsib,» nendib Lutsepp.

Tagasi üles