Notaritelt küsitakse väga tihti, kas kinnisvara on kasulikum lähedasele kinkida või pärandada. Notar Kristel Jänese annab nõu.
Lugeja küsib: kumb on kasulikum, kas kinkeleping või testament? (1)
16. veebruar 2017, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen kuulnud, et kinnisvara saab nii kinkida kui ka pärandada. Mille poolest need kaks toimingut erinevad ja kumb lahendus on mulle endale kasulikum? Mida kujutab endast pärimisleping?» küsib lugeja.
Vastab notar Kristel Jänese:
Kehtiva notaritasu seaduse puhul on testamendi notaritasu fikseeritud: 32,55 eurot ja abikaasade vastastikuse testamendi puhul 41,50 eurot.
Kinkelepingu puhul sõltub notari tasu aga vara väärtusest. Näiteks kui kingitakse korteriomand, mille väärtus on 3800 eurot, on notaritasu 44,70 eurot. Korter, mille väärtuseks on 10 000 eurot, tuleb notaritasu maksta aga näiteks 51,40 eurot ja 50 000 euro puhul 167,40 eurot. Eelnimetatud summadele lisandub käibemaks.
Ainult notaritasu suurusest ei saa aga lähtuda. Pigem on oluline see, kas isik soovib, et tema vara läheb üle tema eluajal või pärast surma.
On selge, et kui isik soovib vara üle ise omanikuna otsustada kuni elu lõpuni, ei ole lahenduseks kinkeleping vaid tuleb teha testament või sõlmida pärimisleping.
Testamendiga teeb isik korraldusi oma surma puhuks. See tähendab seda, et testamendis nimetatud pärijale läheb testaatori vara omand üle pärast testaatori surma. Kinkelepingu sõlmivad kinkija ja kingisaaja ning kinkija vara läheb kingisaajale üle kinkija elu ajal.
Testamendi tühistamiseks ei vaja testamendi teinud isik mitte kellegi teise nõusolekut. Kui testamendis nimetatud isik kutsub oma negatiivse käitumisega kutsub esile soovi nimetada teine pärija, saab testaator oma testamenti uue testamendiga muuta.
Kinkelepingu puhul on asi aga keerulisem. Võlaõigusseaduse kohaselt võib kinkija lepingust taganeda, kui: 1) kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; 2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; 3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.
Kinkeleping sõlmitakse konkreetse objekti suhtes. Kui kinkija kingib oma elu ajal kinnisvara ära, siis ei välista see vajadust algatada pärast kinkija surma pärimismenetlus. Kui isikul oli lisaks kinnisvarale ka muud vara, nt raha kontol, pensionifondi osakud vm, peavad pärijad algatama pärimismenetluse.
Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Pärimisleping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis.
Pärimislepingut eristab testamendist see, et lepingu sõlmivad pärandaja ja pärija (annakusaaja) ning oma lepinguliste korralduste tühistamiseks vajab pärandaja teise lepingupoole nõusolekut.
Vaatamata sellele, et pärimisleping ei anna teisele poolele ei nõudeõigust ega too kaasa vahetut vara omaniku vahetust ega võta pärandajalt õigust ka edaspidi oma vara oma elu ajal käsutada, ei ole pärandajal ikkagi pärast pärimislepingu sõlmimist reeglina õigust teha ühepoolselt teistsuguseid korraldusi surma puhuks.
Oluline on pärimislepingu puhul välja tuua aga see, et lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale.