Vaata, millised armsad sildid ehivad tuntud nukufilmitegija meepurke

FOTO: Eva-Lotta Kivi

Üks tilk mett on ühe mesilase elutöö ja ühe kilogrammi mee korjamiseks peavad mesimummud lendama 20 miljonile lilleõiele. Just nii on kirjas meepurkidel, mille mesi on pärit tuntud nukufilmitegija mesitarudest. 

See nukufilmitegija on Mait Laas, kes peab mesilasi Tori külje all asuvas Randivälja külas.

Laasi meepurke ehivad tõeliselt armsad sildid. Mesilase joonistas tema tütar Laura ning tekst sündis austusest ja armastustest mesilaste vastu. «Inimesed ei teadvusta endale, et pisike tilk mett on tegelikult ühe mesilase elutöö. Ma usun ja loodan, et seda teksti lugedes maitseb minu mesilaste valmistatud mesi veel magusamalt,» räägib ta.

Filmitegija huvi mesinduse vastu sai alguse lapsepõlves: «Mu isa pidas suvilas mesilasi ja minagi unistasin juba väikese poisina mesiniku karjäärist. Kuidagi läks aga nii, et ma asusin hoopis kunsti õppima ja hakkasin nukufilme tegema,» räägib ta.

Aastaid hiljem, kui tema vanaisa talukoht tühjaks jäi, otsustas Laas, et nüüd on õige aeg mesinikuks hakata. Isa andis talle mesilased ja Nukufilmi vanameister Heino Pars kinkis esimese taru. Tänaseks päevaks on Laasi maakodu õuel juba kümme mesitaru.

Nukufilmitegija ei pea mesilasi ärilisel eesmärgil. Mesi, mis ta tarudest saab, kulub ära pereliikmetele ja sõpradele. «Kui keegi väga soovib, siis ma ikka annan purgitäie mett, aga kusagilt poest minu mesimummude mett ei saa,» räägib Laas.

Mait Laas on peamiselt tuntud oma nukufilmide poolest. Tema viimane film «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» (2013) osales mitmekümnel mainekal filmifestivalil ja pälvis rahvusvaheliselt 3D ühingult Lumiere´i preemia. Tegu ei ole tavalise nukufilmiga, vaid Eesti kõige esimese pika 3D-animafilmiga ja väidetavalt maailma esimese 3D-nukuooperiga. 

Nukufilmitegija Mait Laasi mesi. Foto:

FOTO: Eva-Lotta Kivi

Populaarne

Tagasi üles