Vaid vähestel tartlastel on õnn elada näoga Emajõe poole

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Graafika:TPM

Kroonuaia sillalt paistvat, neil kahel küljel laiuvat Emajõe tänavat silmitsedes võib nautida vaadet või hõõruda silmi ja küsida: kas see tõesti on Tartu? Sest tartlased ju ei ela ega tööta naljalt Emajõe kallastel, nagu on näha ülemiselt skeemilt.  

«Emajõe ääres on väga hea elada, jõgi on Tartu tohutu luksus,» ütles aga 1995. aastast Emajõe tänavas elav ja töötav ettevõtjate koolitaja Marju Unt. «Käin õhtuti ülesvoolu kaugel ujumas, jalgsi ujumiskohta minnes näen palju inimesi, kes jõeäärt kalliks peavad. Seda meie luksust tuleks rohkem kasutada.»

Käimiseks ja olemiseks

Kõigepealt peaks tema arvates saama jõe ääres jalutada ja jõel jõge nautida. «Jõel võiks olla kohvikuid, kus saaks jõge nautida ja vahtida,» rääkis Marju Unt. «Sisevete Saatkond avaliku kohvikuna ju ei tööta.»

Kuna jõevaade on väga kallis, ei tasu seda raisata, jõe äärde tuleks tema arvates ehitada eelkõige uusi kodusid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles