Lugeja kirjutab: kohutavad kogemused laste ja loomadega üürnikega

Noored lastega pered ei tekita korteriomanikes usaldust.

FOTO: SCANPIX

Anonüümsust palunud koduportaali lugeja kirjutab möödunud nädalal ilmunud laste ja loomadega üürnikke toetava artikli vastusena, miks ta mõistab suurepäraselt kinnisvaraomanikke, kes sellised üürnikud välistavad.

Meile kirjutanud lugeja ütleb, et tema juhtumites pole kõige olulisem laste olemasolu kui niisugune. «Nemad ei olnud ei plätserdamiseas tited ega ka mitte isepäi pidutsevad pubekad, vaid toredad vaiksed väikesed tüdrukud. Pigem just tekitasid esialgu usaldust ka emade suhtes, kelledes kahjuks tuli siiski pettuda,» kirjutab ta.

Ühel juhul sai kinnisvaraomanikul emaga kokku lepitud, et ühtki teist elanikku korterisse ilma tema nõusolekuta ei võeta. Sellest hoolimata tekkis sinna varsti üks meesterahvas.  Peagi tekkisid üürnikul võlad ja korterelamu lukustatud trepikojast hakkasid kaduma remondimeeste tööriistad. Samuti viitas kõik sellele, et korteris peeti joominguid.

«Teisel juhul tuli välja, et mitte enam verinoor üksikema oli lihtsalt korterit kahjustavalt lohakas. Alates sellest, et tapeet ja mööbel plätserdati "ilustuseks" kleepse paksult täis kuni selleni, et (minu) pesumasin rikuti, külmkapp lasti hallitust täis ning vetsu ei olnud aasta aega puhastatud. Kõikvõimalikust küla pealt kokku kantud kolast ja kaltsudest jäeti suur osa mulle "päranduseks". Ja mitte mina ei pidaniud neid välja viskama, vaid noorik ise lahkus töölt ja asutas end mujale elama enam-vähem samal ajal, kui sai täis meie kokku lepitud pooltteist aastat, pärast mida võis mu oma lastel seda pinda tarvis minna. Kõige ilmekam kogu selle loo juures oli suhtumine. Ilma, et oleks minu käest midagi küsinud, jutustas üürnik küla peal «hea odav korter pidada, me jätame selle OMALE siia alles, siis hea vahest öömajale jääda...» Oli ju räägitud, et ainult poolteist aastat saan neil lubada seal olla. Aga selle ajaga olin juba muutunud nende õigust mööda kelleksi üldse mitte asjasse puutuvaks nende kodu «omanikuks»!» on lugeja äärmiselt nördinud.

Kolmandast loost hoidusin targu eos, seal tõotas veel sootumaks «lõbusaks» minna. Nimelt oli tühjaks jäänud ka ema linnalähedane 25 ruutmeetrine poollagunenud aiamajake. Varsti võttis minuga sidet üks naisterahvas, kes teatas, et nemad olla seal vaatamas käinud ja neile kõik väga meeldinud. Neil suur pere - 5 last ja nemad kolivad sinna sisse. Talveks ka. Mädanenud põranda vahetamine ja üldse kogu remont, et asi elamiskõlbulikuks teha (krundil polnud vett ja isegi peldik oli aianurgas lagunenud) pidada neil olema käkitegu, peaasi, et eriti palju maksma ei peaks. Oleks ma siis poole sõnagagi kusagil maininud, nagu plaaniksin seda välja üürida. Polnud mitte mõtteski. (Tegelikult, kui selgus et oma lapsed seda ei vaja, müüsime ta ära ja saadud raha eest remontisime tütre jaoks kenasti ära ema korteri). Aga mismoodi ma oleksin seda siis müüma hakanud, kui oleksin selle ennem lasknud lasterikkal perel oma käe järgi korda teha? Krundi väljaostjat neist poleks olnud, seda soovi nad ei avaldanud. Pealegi oli tolle naisterahva käitumine nii teatraalne ja süüdimatu, et oli alust kahtlustada tüüpilist puuküürnikku. Hakkad sellist pesakonda lõpuks hädaga välja tõstma, oled veel avalikkuse ees viimane kaabakas takkapihta. Üldiselt leian, et ega omanikustaatus ei ole mingi eriline au ja uhkus, mida peaks iga hinna eest hoidma ja üürnikke heategevuse korras ülal pidama. Kui pole päris ära müünud, ju siis hoitakse omale tuleviku tarbeks. Kas siis pole normaalne tahta, et korterit aastaga kõlbmatuks ei muudeta? Laste- ja loomaderikkas seltskonnas on see kardetavasti tõenäolisem, aga samas on nende väljaajamine jälle oma südamele raskem,» võtab lugeja oma kogemuste põhjal keerulise teema kokku. 

Kas sinul on kogemusi laste ja loomadega korteri üürimisel, olgu siis üürniku või üürileandjana? Kirjuta oma kogemustest kommentaarides, aadressil anna-liisa.mets@postimees.ee või meie Facebooki-lehel

Populaarne

Tagasi üles