Fotod: lootusetus seisus nõukaaegsest kapist saab toa pilgupüüdja

Kapp enne.

FOTO: Virginia Kullasepp

Vanakraamipoes täitsa kobedana tundunud nõukaaegne retrokapike paljastas oma tõelise pale alles kodus: spooni- ja veekahjustused, roostes hinged ja uksed, mis ei sulgunud. Tubli meister ei andnud aga alla.

Virginia kirjutab oma kapist Postimehe koduportaalile nii: 

«Mõtlesin, et jagan ka teiega oma lugu mööbliesemest, mille algne välimus meenutas hästi kuskilt ülejäänud nõukaaja mööblitükki, mis otsest silmailu ei pakkunud.

Idee oli osta kapike, mis väikesesse elamisse pakuks nii võimalikku hoiuvõimalust asjadele, seda siis funktsionaalses mõttes, kui ka sisustaks elamist. Raha palju ei olnud, suuna võtsin vanakraamipoodi.

Muidugi nägi kapike vanakraamipoes kõvasti parem välja. Ikka kõvasti parem kohe! Kodus seina ääres mõjus see kogu oma olemuses nii kurvalt ja vead, mis enne poes ei paistnud, hakkasid kohe silma. Näiteks olid hinged roostetanud, spoon oli igalt poolt lahti tulnud, kapp oli saanud veekahjustusi ja kõige tipuks ei tahtnud uksed korralikult kinni minna.

Kapp enne ja pärast.

FOTO: Virginia Kullasepp

Tükk aega istusin ja vaatasin seda kapikest ja ideeks sai anda värvi ja puiduvärviks sai valitud sinepitoon. Sai ostetud väike puidupahtel, lihvimispaber ja uued nupud, sest üks nuppudest oli kadunud.

Muidugi ma arvasin, et ühe-kahe päevaga teeb kapi korda. Mis see siis on – natuke pahtlit, natuke kuivamist, värv pintsliga peale, teine kord värvi ja valmis! Hurraa!

Ei, muidugi see ei olnud nii. Lihvimisega lahtilöönud spoonist jagu ei saanud. Vaja oli ka natuke PVA liimi ja siis veel natuke liimi... ja veel. Õrnalt kipsinoaga servasid lahti pingutades ja hambatikuga liimi vahele libistades möödus enne mitu päeva, kui sai tulemusega rahule jäädud. Ka tulid kasuks erinevad vanad raamatud raskuseks, mis surusid spooni vastu saepuruplaati, et pind oleks korralikult kogu ulatuses kokku liimitud. Uksed tuli eemaldada ja esimene mõte oli, et uksehinged tuleks ära vahetada. Poes aga selgus tõsiasi, et selliseid uksehingi enam pole – poes müüdavad olid palju peenemad, mis oleks jätnud kapiuste vahele mitu millimeetrit suurema vahe kui see sobiks. Seega tuli puhastada vanad uksehinged, pingutada need sirgemaks ja tagasi panna.

Hurraa, kõik liimitud ja nüüd edasi. Värv ja vahelihv, värv ja lihv ja veelkord värv. Viiendal päeval oli kapike kuivanud ja õrnalt ja ettevaatlikult tõstsin kapi seina äärde.

Huhh, minu südame see võlus – rohkem polnud vajagi! Valmis – tehtud – funktsionaalne ja toale aktsenti andev!».

Tulemusega on Virginia enam kui rahul, eriti arvestades seda, et poes maksavad säärased restaureeritud kapid enam kui sada eurot, temal kujunes mööblitüki lõpphinnaks umbes 25 eurot.

Kas sinugi kodus leidub mõni ise kordatehtud mööblitükk, mida tahaksid teistele näidata? Kirjuta meile selllest aadressil kodu@postimees.ee .

Populaarne

Tagasi üles