Õige komposti valmistamine on omaette teadus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kompostikast.

FOTO: www.flickr.com

Kompostitegu võib tunduda pealtnäha väga lihtne töö, kuid vajab tegelikult parajat hulka põhjalikke teadmisi, milleta kompostist üldse asja ei pruugi saada.

Keeruliseks läheb asi juba päris alguses: milline asukoht kompostikastile valida? Annika Reiljan Hansaplantist ütleb, et kompostihunniku ja -kasti jaoks on kõige sobivam soe, aga varjuline koht – keskpäevane otsene päike kuivataks komposti liigselt läbi. «Samuti ei tohiks kompostihunnik olla kohas, kuhu koguneb liigvesi. Kompostihunnikule võib istutada kõrvitsataimi, kuna kõrvitsad lepivad ainsana valmimata kompostiga – siis varjavad kõrvitsad hunnikut liigse päikese ja läbikuivamise eest ning samas ei lase vihmal komposti liiga märjaks leotada. Kõrvitsajuured tungivad ka üsna sügavale ja õhustavad komposti. Küll tuleb aga arvestada sellega, et kõrvitsataimed võtavad kompostist ära toitaineid,» juhendab Reiljan.
Asukohavalikul tuleb arvestada ka sellega, et tuul peab seal saama täpselt piisavalt liikuda, sest liiga märg kompost roiskub ja läheb haisema, liiga kuiv aga ei hakka üldse kõdunema.

Millist kasti valida? 

Asukohavalikuga aga asi muidugi ei piirdu: kui sobiv paik leitud, tuleb otsustada, kas meisterdada kompostikast ise või osta poest valmiskujul kast. Kumb on parem? «Mõlemad on head ja tõhusad abilised komposti valmistamisel. Kõik oleneb ka sellest, kui korralikult isetehtud kompostikast ehitatud on. Kuna poest ostetud kompostrid on reeglina üsna kinnised ja hoiavad hästi sooja, siis algab komposteerimisprotsess kevadel varem ja kestab sügisel kauem. Samuti ei pääse kompostrisse ligi närilised ja kuna kompost läheb seal sees kuumemaks, hävivad parmini ka kompostis olevad umbrohuseemned ja -juured. Kuid ka koduste vahenditega saab ehitada kompostikasti, mis oleks närilisekindel, kinnine ja mugav kasutada. Hea komposti saab mõlemaga,» ütleb Reiljan. 

Kõige mugavamaks peab ta meie kliimas hoopiski kiirkompostrit, mis võimaldab komposti valmistada aasta läbi. Tavalise kompostikastiga, olgu see isevalmistatud või poest ostetud, pole see võimalik, sest talvekülmadega kompostimisprotsess peatub, mistõttu võtab komposti valmimine palju kauem aega. «Kiirkomposter oleks kõige parem variant väikses linnaaias, kus pole tavalise kompostikasti jaoks ruumi ja kuna naabrid on lähedal, siis on oluline ka see, et kompostimisel tekkiv hais naabreid ei segaks. Kiirkompostri ainus miinus on tema kallis hind,» räägib Reiljan.

Variant, eriti maapiirkondades, on aga ka muidugi sootuks ilma kastita komposti teha, kuid nagu eelpoololeva jutu põhjal juba oletada võib, on see kõige pikaajalisem, keerukam ja kõige rohkem närilistele avatud variant, mis sobib pigem hajaasustusega piirkondadesse.

Nüüd teadus aga alles algab

Reiljani sõnul kipuvad inimesed tihti arvama, et kui koht ja kast olemas, piisab vaid sellest, kui jäätmeid kasti uhada ja kompost saabki valmis. «Tegelikkuses peaks jälgima erinevate materjalide tasakaalu – üks materjal ei tohiks kastis domineerida. Kompostimaterjalid jagatakse üldiselt roheliseks ja pruuniks. Roheline kompostimaterjal on näiteks muruniide, umbrohi ja köögiviljakoored.
Pruun kompostimaterjal on näiteks kuivanud lehed, põhk, oksad. Kui komposti lisada mõlemat, nii pruuni kui rohelist materjali võrdselt, tuleb parajalt õhuline kompost. Tihti kipub aga olema nii, et näiteks aiaomanikel on rohelist materjali rohkem, kuna suve jooksul tekib palju muruniidet. Siis oleks hea lasta värskelt niidetud muruhakkel enne kuivada, kui see kompostihunnikusse lisatakse, kuna niiske murukiht kleepub kokku ja õhk kompostihunnikus enam ei liigu ja protsessid peatuvad. Kui muruhaket pole võimalik kuivatada, võiks värskelt niidetud rohule lisada näiteks kuivi puuhelti või segada korralikult läbi vana kompostimaterjaliga,» juhendab ta.

Samavõrd oluline kui rohelise ja pruuni komposti tasakaal, on ka komposti niiskuseaste. «Kui kompost muutub kuivaks, tuleks seda ise kasta ja samas hoolitseda ka selle eest, et kompost liiga läbi ei märguks – selleks tuleks lahtine kompostikast vihmaperioodiks mõne kattega katta ja kindlasti ei tohiks kompostihunnikut teha kohta, kuhu koguneb liigvesi,» õpetab Reiljan.
Tähtis on ka, et kast oleks piisavalt suur, vastasel juhul komposteerumine ei toimi. Minimaalsed mõõdud kastile võiksid olla 1,2x1,2x1,2 meetrit.

Mida kompostikasti mitte panna

  • importpuuviljade koori - need võivad sisaldada ohtralt kemikaale
  • haiged taimeosad - tekib oht, et hiljem kanduvad haigused valminud kompotiga edasi
  • liha- ja piimatooted: kompostis ei tõuse temperatuur nende lagundamiseks piisavalt kõrgele

Vihje! Kui näete kompostikastis tegutsemas sipelgaid, siis viitab see tõenäoliselt sellele, et kompost on liiga kuiv.

Tagasi üles