Spetsialist juhendab: millal on õige aeg õunu korjata ja kuidas neid säilitada
Õige korjeaeg on võtmeküsimus

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Selle asemel, et kõik õunad mahlaks ja moosiks või lihtsalt puu all mädanema lasta, korja osa neist õiget tehnikat kasutades ületalve hoidmiseks.  

Selleks, et eri sorti õunad hoidmisel paremini vastu peaks ning maksimaalselt oma maitseomadusi ja vitamiinirikkust säilitaksid, tuleb mõningaid reegeleid arvestada.

Õunte säilitamine algab õunte korjamisest

Õunte koristamise viis on nende säilitamise protseduuri juures üks olulisemaid etappe, sest sellest oleneb puuvilja väärtus ja säilivus. Tähtis on siinjuures millal ja kuidas õunu korjatakse. Õunte koristamise aeg sõltub õunade küpsusest, koristamise viis aga aiapidaja teadlikkusest ja oskusest.

Puuviljade küpsuses eristatakse kahte astet: koristusküpsus ja tarbimisküpsus. Mõnel puuviljaliigil ja -sordil võivad need kattuda, teistel aga mitte. Nii näiteks on luuviljalised koristamise ajal enamasti ka tarbimisküpsed. Ka õunte ja pirnide suvisortidel kattub tarbimisküpsus koristusküpsusega, sügis- ja talisortidel aga mitte.

Õunad on tarbimisküpsed, kui neil on tekkinud sordile omane maitse ja lõhn ning viljaliha on vajalikul määral tihenenud. Tarbimisküpsetes õuntes on hapete hulk vähenenud, suhkrute hulk suurenenud ja on tekkinud aromaatsed ühendid.  Need annavadki sordile omase maitse ja aroomi.

Õunad on koristamisvalmis, kui seemned muutuvad seest pruuniks, koor heledamaks, kattevärvus tiheneb ja viljavars eraldub kergesti oksa küljest. Samas on igal asjal ka erandeid ning selline sort on näiteks väga tuntud Valge Klaar, mis valmib juba augusti lõpus, kuid mille seemned on enamasti täiesti valged.  Säilitusõunte koristusküpsust saab määrata nende seemnete värvi järgi. Seeme ei tohi olla pruun, siis on vili juba üleküpsenud. Õige aeg korjata on siis, kui seemne ots on pruun või seeme on poolpruun. Ka peab proovima, kas vili oksa küljest ilma olulist jõudu tarvitamata lahti tuleb. Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti.

Õige ajastamine on äärmiselt tähtis

Õunte maitseomadused, värvus, aroom ja säiluvus olenevad suurel määral koristusajast. Sordile omased tunnused kujunevad välja ainult õigel ajal koristatud õuntel. Liiga vara koristatud õunad närbuvad, koor tõmbub kipra, maitse on mõrkjas või mage, aroom puudub, viljaliha on sitke ja koore värvus kahvatu. Liiga hilja koristatud õunad valmivad puu otsas üle, millele järgneb massiline varisemine. Viljaliha muutub jahuseks ja maitsetuks ning õunad säilivad tunduvalt lühemat aega. Seepärast on oluline tabada õige koristusaeg. Eriti tundlikud on hilinemise suhtes näiteks „Antoonovka“ ja „Paide Taliõun“, nad kaotavad oma talisortide omadused. Kõige kindlam õige koristusaja tunnus on viljavarre eraldumine oksalt.

Suviõunu võib koduaias koristada vastavalt vajadusele ja viljade valmimisele, sest nad ei valmi puul üheaegselt. Kui ka suviõunu tahetakse paar nädalat säilitada, tuleb nad maha võtta viis-kuus päeva enne täielikku valmimist ja panna jahedasse ruumi.

Taliõunte koristamist ei tohi hiljaks jätta mitmel põhjusel. Esiteks halvendab hiline koristamine õunte kvaliteeti ja säilivust ja teiseks saabuvad hilise koristamise ajaks hallad, mis samuti halvendavad viljade kvaliteeti ja vähendavad säilivust. Peale selle muutuvad ka saagi all seisnud viljapuud ise talveõrnaks ning võivad kahjustuda.

Koduaias võetakse puuviljad käsitsi ükshaaval puuokstelt maha. Puude raputamine rikub nii puid kui ka vilju ja maharaputatud õunad ei säili kaua. Hoiduda tuleb õunte muljumisest. Taliõunte säilitamiseks on soovitatav säilitatavad õunad kohe õigesse nõusse panna, nii tuleb neid vähem ringi tõsta ning see parandab nende säilumist.

Õun tahab säilida üksinduses

Säilitusruumiks sobib kõige paremini kelder, kus ei hoita juuvilja ega kartulit, sest need annavad puuviljadele ebameeldiva kõrvalmaitse ja lõhna. Puuvilju võib säilitada ka elumaja pööningul, verandal, sahvris või kütmata toas. Säilitusruumi temperatuuriks oleks ideaalne kaks kuni kuus kraadi ja õhuniiskus 80-90 protsenti. Soojas ja kuivas ruumis närtsib puuvili kiiresti, liigniiskes aga hallitab ja mädaneb.

Kõige lihtsam on puuvilju säilitada lahtistel riiulitel. Sobivad ka kastid, kuhu õunad pakitakse kihtide kaupa vaheldumisi puitvilla, papi või jõupaberiga, viimased vahendid aitavad säilitada õuntele omast maitsest. Pakkimiseks võib kasutada ka kuiva turbapuru. Kui hoiustamisruumi on piisavalt, on soovitav kasutada madalamaid kaste ja panna neisse vaid üks kiht õunu, siis on neid hiljem ka lihtsam jälgida. Kastid ei tohi olla umbsed, vaid külje ja põhjalaudade vahele peavad jääma pilud õhuvahetuseks. Pealt võib kastid vajadusel sulgeda. Kastid peavad olema puhtad ning kui nendes on enne mingeid muid juurvilju või õunu hoitud, siis tuleb need desinfitseerida. Nii kastide kui keldri desinfitseerimine tuleks teha aegsasti, juba paar nädalat enne hoiustamist, siis jõuab õigeks ajaks kõigega valmis!

Õigesti koristatud ja korralikult säilitatud õunad säilitavad ka kevadel suurtes kogustes vitamiine ja antioksüdante, mis kevadel on meile eluliselt tähtsad. Sügisel on meil kõigil võimalus värskeid puuvilju ja aiasaadusi süüa otse peenrast ja põõsast. Vahepeal aga tuleb pikk talveperiood, millal me sõltume omaenese tarkusest ja kogemusest ning sellest mida me otseselt endale sisse sööme. Koosmõjus väiksema päikese aktiivsusega saame kõik siin põhjamaal olulisel määral vähem energiat. Kevadel vahetult enne uue kasvuperioodi algust on kõige raskem hetk üle elada kui keha on vitamiinidest ja energiast kõige tühjem. See on nagu tume tund enne päikese tõusu.

Sellisel hetkel tulevad meile appi hoiused ja säilitatud puuviljad eelmisest suvest koos sinna salvestatud päikese energia ja vitaminidega omaenda aiast.

Rohkem infot leiab Rodoaia blogist

Populaarne

Tagasi üles