Kuidas siis tegelikult on: kas pisike elamine lähendab või hoopis kaugendab inimesi? Kas teineteisele käiakse vahel närvidele?
Paar räägib, mis tunne on tegelikult minikodus elada
7. september 2016, 19:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Will ja Kate elavad New Yorgis 39-ruutmeetrises korteris. See pole kummalegi kõige pisem pind, millel elatud, kuid siiski kõige väiksem, mida nad paarisuhtes jaganud on. ApartmentTherapy veergudel paljastavad nad, kuidas siis tegelikult on nii tillukesel pinnal elada.
Paar teab nüüdseks täpselt, mis on sellisel pinnal elamise võti. Will ütleb, et inimesed peavad teineteisele meeldima ja Kate lisab, et kummagi asjadele peab olema oma isiklik kindel koht, mis on ainult tema oma. Muul moel elu nii väikesel pinnal toimima ei saavat.
Parim asi säärase pisikese korteri puhul on paari hinnangul see, et nad jagavad teineteise elusid väga detailselt ja see on neid märkimisväärselt lähendanud, kuigi nad tõdevad, et kõigi puhul ei pruugi see nii olla.
Aga kahtlemata on minikodu elul ka omad puudused. Näiteks see, et pole võimalik eralduda. «Õnneks elame me linnas ja iga kell on võimalik minna paariks tunniks kusagile mujale aega veetma,» ütleb Will.
Kate'i hinnangul aga on suurim probleem siiski ruumipuudus. «Liiga tihti tuleb teha otsuseid, mida alles hoida ja mida ära visata. Tihti on need otsused päris rasked,» tõdeb ta.
Tulevikku vaadates loodab paar siiski, et nad ei pea kunagi väiksemal pinnal elama kui praegune korter. «See on minimaalseim vajalik pind õnnelikuks koduseks õhkkonnaks,» leiab Will. Sellest edasi saab nende mõlema hinnangul kõne alla tulla ainult suurem kodu, kuid mitte lähiaastail.
Kas sina oled elanud tõeliselt pisikesel pinnal või muul moel ebaharilikes tingimustes? Jaga oma kogemust meiega aadressil kodu@postimees.ee.