Kuidas Nõukogude Liidu lagunemine meid peenraorjusest päästis

Porgandid.

FOTO: SCANPIX

Sovetiajal oli aiasaaduste müük hea viis piruka kõrvale Pepsit ja järeltulijaile botikuid muretseda – Moskvitšid vurasid Eestist Leningradi poole, ääreni kurke ja porgandeid täis laaditud. Kellel seda võimalust polnud, tegi kas või kortermaja akna alla pisikese peenramaa, et perel oleks riikliku toidupuuduse ajastul miskit lauale panna. Sovetiaeg sai läbi, sajand vahetus ja ühel hetkel naasis peenramaa trendika hobina.

Hilda Laurson kasvatas kolhoositöö kõrvalt aiasaadusi, et nende müügiga üksi viit last toita ja koolitada.

FOTO: Erakogu

Kokaraamatu «Sepamaa talu köök» autor Anni Arro innustab inimesi ka tänapäeval endale värsket kraami kasvatama.

FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

Arteriga oma aiaharimismälestusi jaganud Jüri Laursoni õde Mari peenarde vahel.

FOTO: Erakogu

Tippkokk Jamie Oliver on oma tarbeks toidu kasvatamise üle ilma popiks teinud.

FOTO: Vida Press

Hobiaednik Jüri Laurson kirjutas Postimehe üleskutsele vastates oma kodutalust Tartu äärelinnas, mille tema isa 1935. aastal ostis, et rajada sinna aiandustalu. «Sõda ja sellele järgnev nõukogude võim lõhkus perekonna, tegi lõpu aiandustalule ja maa läks kolhoosi käsutusse. Meile jäi hallata ligemale 3000 ruutmeetri suurune sõjast räsitud aed. Ema pidi üksi kasvatama viit last ja tegelema kolhoositöö kõrvalt aiasaaduste kasvatamisega, et nende müügiga peret toita, riidesse panna ja koolitada,» kirjutab ta.

FOTO: Erakogu

Aias kasvasid siis õunapuud, karusmarja- ja sõstrapõõsad, maasikad ja vaarikad; köögiviljadest tomatid, kurgid, sibulad, küüslaugud, kapsad, peedid jm. «Kasvatati ka mitmesuguseid maitsetaimi. Lilleaias kasvatati müügiks mitmesugust värvi pojenge, flokse, astreid, talinelke, võõrasemataimi jt. Selleks, et aiandusega toime tulla, pidid ka lapsed maast madalast aiasaaduste kasvatamise ja saaduste realiseerimisega tööd tegema,» meenutab mees.

Tähtsad tutvused

«Saagi turustamisega oli muidugi tükk tegu, kuna pärast sõda kokkuostupunkte ei olnud ja saak tuli ise turul realiseerida. Tuleb mainida, et aiasaaduste müügiga turul väga muret polnud, sest müügikoht koos kaaluga maksis vähe ja see võimaldas igal väikeaednikul ka oma aiasaadusi müüa. Aiapidajatel läks müük kergemaks siis, kui tekkisid kokkuostupunktid, kus osteti kokku kõiki aiasaadusi. Tööstustele otse müümisel oli hea ka tutvuse olemasolu, sest väiketootja muidu sinna oma saaki realiseerima ei pääsenud,» räägib mees.

Laursonid kasvatasid oma aias aastas 600 kg küüslauku, mis tuli enne tööstusele müümist ka kuivatada. «Vahel, kui oli hea kurgiaasta, vajas konservitehas hädasti varakult suures koguses küüslauku kurkide sissetegemiseks, ostis küüslauku ka roheliste pealsetega ning kilo eest maksti päris head hinda. Üldiselt võib öelda, et aiasaaduste kasvatamise ja müügiga rikkaks ei saanud, kuid see andis võimaluse suure tööga pisut paremini ära elada, lapsi koolitada ja ka vorsti leivale osta,» jutustab Laurson.

Oma koduaiast räägib ka Maire. «Mäletan, et kui olin viie-kuueaastane, siis oli meie aias hästi palju tikripõõsaid, punased ja mustad sõstrad, õuna- ja ploomipuud,» jutustab naine. «Minu onu aed suvilas Meeril oli aga veelgi rikkalikum: valge, punane, ja must sõstar, tikreid oli oma neli-viis sorti, kasvuhoones olid tomatid, suvikõrvitsad, peenarde peal maasikad, sibul, till, petersell. Põllu peal kasvas kartul, porgand, kurk, peet, kaalikas, kapsas. Aias leidus palju õunapuid, kõik eri sordid, lisaks ploomid, pirnid, kirsid. Onunaine kasvatas ka lilli – aeda kaunistasid gladioolid, astrid, hästi palju erinevaid roosisorte, tulbid, nartsissid, hüatsindid, igasugu ronitaimi. Lisaks veel krüsanteemid, floksid, rukkililled, karikakrad ja võõrasemad.»

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Ainult looder ei veki

Väimelasse kolinud Ene meenutab oma värske töö- ja abielu algust 1960ndate hruštšovkas. «Kõik oli minu jaoks uus – koduta kasvanuna polnud mul majapidamise oskusi, aiast rääkimata. Aga trend oli, et igal perel peab olema aiamaa. Vanemad kolleegid rõhutasid seda,» meenutab naine.

«Jälgisin vaikselt, mida teised teevad, kartsin olla loll. Kasvatati kartulit, redist, kapsast, porgandit, peeti, kurki, sibulat, tilli, veel polnud au sees paprika ja küüslauk. Lilledest kressid, moonid, lõvilõuad, nelgid, gladioolid, jorjenid... Tulpe oli veel vähestel. Kui keegi midagi harvendas, siis pakkus oma taimi nendele, kes ehk soovinuks. Üksteist abistati kõiges, midagi väga kerge saada polnud,» räägib Ene. «Tollel ajal vekiti ja marineeriti ja hoidistati kõikvõimalikke asju. Kes ei hoidistanud, oli looder. Korilus metsades oli samuti omal kohal. Augusti lõpus veeti külarahvas bussidega pohlale ja septembris jõhvikale sel viisil, et suurtesse soodesse mindi kell 4 hommikul, et valge aja saabudes korjama asuda.»

Ent ajad muutusid, Nõukogude Liit lagunes ning ühel hetkel sai poodidest aasta läbi vabalt nii tomatit kui ka maasikaid osta. «Teistest Euroopa Liidu riikidest tuuakse palju aiasaadusi odavalt Eesti turule müüki, nii et väikestes koduaedades toodetud aiasaadusi ei tasugi turule viia, sest turuplatsi müügikoht on väga kallis,» leiab hobiaednik Laurson. «See sunnib paljusid väikeaia omanikke aiasaaduste müügiks kasvatamisest loobuma, seega kauplemise lõpetama, mida on ka paljud teinud. Kasvatatakse ainult oma tarbeks.»

FOTO: Gerli Jõesalu

Tootsi peenra uus tulek

Just nii ongi tarbeaiaga läinud, kinnitab ka maastikuarhitekt Karin Bachmann. «Praegu pole aiapidamine enam ainuvõimalik variant endal ja perel hinge sees hoida, vaid hobi, mille eesotsas trendiloojaist kokad nagu Jamie Oliver või Anni Arro, kes oma tarbeaedu näitavad ning enda tarbeks värske toidu kasvatamist propageerivad,» räägib ta. «Me ei kasvata oma aiakraami mitte seepärast, et pole muud võimalust, vaid et meile meeldib.»

FOTO: Vida Press

Kunagised looduslikud koduaiad on muutunud pügatud näidismuruga platsideks ning puhkepäevade hommikul uuselamurajoonides kõlav niidukitekoor hoolitseb selle eest, et kõik nii ka jääks. «Sellist pöörast muruniitmist sovetiajal muidugi ei olnud. See aga on aedadest minema peletanud ühe oodatud ja vajaliku külalise – siili,» räägib Bachmann.

Ajad muutuvad, moevoolud ühes nendega. «Kunagi leiti, et peet on kole, nüüd ilutseb see peenras lillede vahel ning väärib demonstreerimist,» nendib Bachmann. «Tootsi peenar, millest pool sajandit tagasi pigem muigega räägiti, on nüüd täiesti aktsepteeritud aiapidamise viis – kasvata, mida tahad, kuidas tahad ja just sellises koosluses, nagu paremaks pead.»

Populaarne

Tagasi üles