Kuidas Nõukogude Liidu lagunemine meid peenraorjusest päästis

Hilda Laurson kasvatas kolhoositöö kõrvalt aiasaadusi, et nende müügiga üksi viit last toita ja koolitada.

FOTO: Erakogu

Sovetiajal oli aiasaaduste müük hea viis piruka kõrvale Pepsit ja järeltulijaile botikuid muretseda – Moskvitšid vurasid Eestist Leningradi poole, ääreni kurke ja porgandeid täis laaditud. Kellel seda võimalust polnud, tegi kas või kortermaja akna alla pisikese peenramaa, et perel oleks riikliku toidupuuduse ajastul miskit lauale panna. Sovetiaeg sai läbi, sajand vahetus ja ühel hetkel naasis peenramaa trendika hobina.

Tellijale

Hobiaednik Jüri Laurson kirjutas Postimehe üleskutsele vastates oma kodutalust Tartu äärelinnas, mille tema isa 1935. aastal ostis, et rajada sinna aiandustalu. «Sõda ja sellele järgnev nõukogude võim lõhkus perekonna, tegi lõpu aiandustalule ja maa läks kolhoosi käsutusse. Meile jäi hallata ligemale 3000 ruutmeetri suurune sõjast räsitud aed. Ema pidi üksi kasvatama viit last ja tegelema kolhoositöö kõrvalt aiasaaduste kasvatamisega, et nende müügiga peret toita, riidesse panna ja koolitada,» kirjutab ta.

Aias kasvasid siis õunapuud, karusmarja- ja sõstrapõõsad, maasikad ja vaarikad; köögiviljadest tomatid, kurgid, sibulad, küüslaugud, kapsad, peedid jm. «Kasvatati ka mitmesuguseid maitsetaimi. Lilleaias kasvatati müügiks mitmesugust värvi pojenge, flokse, astreid, talinelke, võõrasemataimi jt. Selleks, et aiandusega toime tulla, pidid ka lapsed maast madalast aiasaaduste kasvatamise ja saaduste realiseerimisega tööd tegema,» meenutab mees.

Populaarne

Tagasi üles