Kohalik paekivi jääb ehitajale liiga kalliks

Tallinna linnahall

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Tallinna Tehnikakõrgkooli blogis arutletakse paekivi kui ehitusmaterjali võimaluste üle - TTK emeriitprofessori Rein Einasto hinnangul ei konkureeri küllatki kallis kohalik paekivi ei ehitusmaterjalina Hiinast ja Brasiiliast tulevate odavate kividega.

«Parimad ajad paekivi kui ehitusmaterjali kasutamisel olid Eesti alal Hansa Liidu aegadel 14.-15. sajandil, mil põhiline kirikute ja kindluste ehitamise aeg oli. Rootsi aja tulekuga leidis paekivi laialdast kasutust, näiteks kindlustuste rajamisel. Teine suur ehitusaeg, kus paekivi rakendati müüriehitustes, oli mõisate suur ehitus 17. ja 18. sajandil, kus enamik seni olnud puithooneid asendati kivihoonetega,» annab Einasto ülevaate pae kasutamise ajaloost.

«Viimane kõrgajastu paekivi mitmekesises rakendustes oli 1930ndatel aastatel, kus kohalikud arhitektid kasutasid seda rahvusmotiivina. Ka paljud tööstushooneid ehitati toona paekivist. Kasutati ka tellist ja paekivi koos, mõnikord kasutati paekivi just dekoratiivse elemendina,» selgitas ta.  

Toona hakati esmakordselt kasutama ka massiliselt kivilõikamist, mis andis paekivi kasutusele veelgi hoogu. «Paearhitektuur saavutas esimese Eesti Vabariigi ajal kõrgseisu, mis kestis 1960ndate keskpaigani. Väga palju on näiteid just 1950ndatest, kus soklikorrus laoti paekivist ja seda kasutati ka uste ja akende piiretes. Põhiliselt kasutati just Lasnamäe paasi, aga ka Vasalemma paasi,» vahendas Einasto.

Praegu kulub paekivi tema sõnutsi põhiliselt killustikuks. «Lasnamäe paekivis on aga rida kihte, mis on marmori tugevusega. Kohaliku pae kasutamine ehitusmaterjalina taandub agatänapäeval hinnale, mis on üsna kallis ja ei konkureeri Hiinast ja Brasiiliast tulevate odavate kividega,» rääkis ta.

«Tänapäeval on kasutusele tulnud muud ehitusmaterjalid ja moodne arhitektuur peab ajaga kaasas käima. Kui vanasti polnudki Eestis paekivile alternatiivi, siis nüüdseks on muutunud paekivi ehitusmaterjalina üheks võimaluseks teiste seas. Paekivist saanud välisviimistlusmaterjal, mitte põhiline ehitusmaterjal,» kommenteeris arhitekt ja TTK arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonnadekaan Hindrek Kesler.

«Kuna paekivi juures on palju käsitööd ja kaevandamise protsess on pikk, siis ta kõige odavam materjal ei ole, kuigi samas ka kõige kallim mitte. Paekivi saab edukalt kasutada täiendava materjalina või kujunduselemendina. Kindlasti on paekivi iseloomult raskepärasem, tegemist on ikkagi settekivimiga, ja kommertsarhitektuuri juures seda kasutada ei ole mõtet, kuna tahetakse saavutada õhulisemat muljet,» rääkis Kesler.

Tallinnas on palju miljööväärtuslikke alasid, kus paekivi kasutamine, kui just ei ole kohustuslik, on Kesleri hinnangul ikkagi väga soovitatav.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

«Siin on ka kohalikel omavalitsustel oma sõna öelda,» nentis ta. Head avalikus ruumis paiknevate paekiviehitiste näited on Kesleri meelest Linnahall ja Rahvusraamatukogu.

FOTO: Peeter Sirge

«Uuematest hoonetest võib välja tuua De La Gardie kaubamaja Viru tänaval, kus paekivi on kasutatud fassaadil dekoratiivse elemendina. Minu enda viimane kogemus peakiviga on Vismari tänava miljööväärtuslikus piirkonnas asuv kortermaja, kus kasutasin eskiisil paekivi, puidu ja vaskpleki kooslust. Eesmärk oli oma olemuselt erinevad ja kontrastsed materjalid omavahel suhtlema panna,» selgitas arhitekt.

FOTO: Martin Ilustrumm

TTK ehitusteaduskonna lektor Anti Hamburg peab paekivist ja selle kasutamisest väga lugu. «Heaks näiteks peakivi oskuslikust kasutamisest ehituses on kindlasti Päästeameti hoone Raua tänaval, aga ka Tallinna Tehnikakõrgkooli peahoone, mille mõlema puhul on dekoratiivsust oskusliku puhastamisega esile toodud. Kasutusmugavusest ja hinnast tulenevalt see kahjuks laialdast kasutamist hoonete põhikonstruktsioonides täna kasutust ei leia, seda olulisem on säilitada seda meie rahvuspärandit olemasolevates hoonetes,» sõnas ta.

 Milles peitub paekivi võlu?

Maailmas on vähe riike, kus paekivi on nii rikkalik oma dekoratiivsetelt omadustelt. Eestis on 60-70 miljoni aasta vältel olnud väga soodsad tingimused sellise kivi tekkeks. Baltika mandripank triivis jahedast polaaralast lõunapoolkeral troopikasse. Neid kolme kliimavööndit läbides kujunesidki niivõrd erineva iseloomuga paekivid. Hilisemad protsessid, eriti dolomiidistumine ei ole seda kapitaalselt muutnud. Tavaline on see, et paekivi marmoriseerub, toimub ümberkristallatsioon.

Populaarne

Tagasi üles