Emast ja kodust: Laine Randjärve emalt saadud õpetused

Laine Randjärv ema Marinaga.

FOTO: Laine Randjärve erakogu

Mitmed tuntud Eesti inimesed on oma emadest kõnelnud raamatus «Suurim kingitus emalt». Avaldame sealt Laine Randjärve loo ja soovime kõigile emadele kaunist pidupäeva!

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

/...../

Päris alguses elasime Tartus Karlovas, Eha tänaval suure sisehooviga puumaja väikeses kööktoas. Mäletan üsna selgesti, kuidas ema mind pulkvoodisse magama sättis ning kuidas nõustusin silmad sulgema alles pärast seda, kui ta mulle toa ja köögi vaheukselt lehvitanud oli.

Meie järgmine kodu asus Tiigi tänaval, majas, kus kunagi oli elanud Lydia Koidula. Hoov pakkus põnevat ja piisavalt suurt mänguplatsi, kõrval troonis nõndanimetatud raksuaed – see kujutas endast mahajäetud õunaaeda, kus turritasid raadiosageduste segajad ning kuhu ma koos teiste lastega keeldudest hoolimata aeg-ajalt luurekat mängima lipsasin. Kodumänguks vedasime hoolega õueliivale oma mängumajade piirid, mööbliks vana kartulikast ja kolme jalaga taburet, mis mul õnnestus ema teadmata meie korterist hiivata.

Ent tegelikult olin siiski sõnakuulelik laps. Mu päevad lasteaia ja kooli  kõrval olid sisustatud ohtra huvitegevusega, näiteks käisin balletiringis ja astusin seal muude rollide kõrval üles Pipina või siis trummilööja jänesena. Ema õmbles kõik mu kostüümid, luges minuga koos etteastete tekste ja oli mu esinemistel kõva pöidlahoidja. Oma töögi organiseeris selliselt, et saaks minuga võimalikult palju tegelda – aerofotode dešifreerijana sai ta oma tööaega vajadustele vastavalt ümber korraldada.

Minu venelannast emas on koos äike ja päike, äärmiselt kirev tundevärvide palett. Ta on temperamentne ja siiras, asju ja inimesi väga südamesse võttev. Vaimustub kiiresti, aga kui milleski pettub, siis põhjalikult. Ema rõõm on ilmatu suur ja kurbus sügav kui ookean.

Mu vanemad kohtusid Moskvas, kui isa esitatud Valgre laulud tulise ja küllalt isepäise moskvalanna südame sütitasid. Heleda leegiga lõõmanud armulugu päädis abieluga vaid paar kuud pärast kohtumist ning on püsima jäänud viiekümneks aastaks, andnud emale perekonna kõrval uue kodu ja kodumaa. Aastaga õppis ta selgeks eesti keele ning selle maa kultuurist on saanud tema suur ja kirglik armastus. Ta on pühendanud terve oma elu mulle ja isale ning ütleb vahel naljaga pooleks, et on alati olnud kas Laine ema või Jüri naine.

Eks mõni osa ema tulisusest on kandunud minussegi, tasakaaluks aga leidub minus piisavalt isa, vaikse Eesti mehe rahu ja eestimaist jonni. Olen oma emotsionaalsuse üle aga õnnelik ega kujuta ettegi, et ujuksin kui tundetu kala elu madalas ja mugavas vees. Võtan isegi võõraste inimeste muresid täpselt samamoodi südamesse kui ema.

Uste paugutamist tuli õrnas eas ikka ette, kaks keevalise loomuga naist, nagu me oleme. Sain sellest, mida mu teismeea tujutsemine ema jaoks tähendada võis, päriselt alles siis aru, kui mu oma tütred teismeikka jõudsid. Üldse hakkasin ema paremini mõistma alles siis, kui olin juba ise ema. Aga viiekümneselt ei saagi sa nõuda, et su kahekümnekolmene tütar sinust täielikult aru saaks. Igal inimesel ja põlvkonnal on oma tee, omad arusaamised, oma aeg. Täna oleme emaga mõlemad sellises kuldses keskeas ning  mõistan, mida tundis ta näiteks siis, kui mina tema vanaemaks tegin.

Aga ema oli range – kui viisteist minutit kojutulekuga hilinesin, oli ikka tükk seletamist. Ta ei läinud iial enne magama, kui peolt koju jõudsin.

Oma järjekindla loomuga pidas ta oma seatud reeglitest visalt kinni ja mõistagi oli nende järgimine mullegi kohustuslik. Mäletan, kuidas lapsena oli igal kolmapäeval ja laupäeval mu ülesandeks kogu korteris tolmu pühkida. Ülemistel riiulitelt nagunii pühkima ei ulatanud, sestap juurdlesin omaette, et miks ma üleüldse seda tegema pean. «Ma kasvatan sinus tahtejõudu,» selgitas ema. Õnneks on ta olnud selles edukas – kriitilistel hetkedel, kui pean otsustama, kas jaksan üht või teist asja teha, võtan end tahtejõu abiga kokku. Ema sisendas mulle, et ma saan kõigega hakkama. See omadus hoiab mind rasketel aegadel püsti tänaseni.

/....../ (Laine Randjärv, Äike ja päike. Katkend raamatust «Suurim kingitus emalt»)

Populaarne

Tagasi üles