Totaalne muutumine: räämas tondilossist Eesti kaunimaks taastatud mõisaks

Kuue aasta eest ostis OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedajaks ärimees Andrei Dvorjaninov, riigilt kuue miljoni krooniga ajahambast puretud ja unarusse jäetud Keila-Joa lossi. Tänaseks särab kunagi Volkonskite vürstiperekonnale kuulunud loss endises hiilguses, on rahvale vaatamiseks ja nautimiseks valla, äratanud rahvusvahelist tähelepanu ning pälvis Eesti Mõisate Ühenduselt 2016. aasta restaureerimisteo tiitli.

Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellide Kohila harule. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764 Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798), kirjutab Vikipeedia.  Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti, lühiajaliselt 1794–1804 oli pandiomanik major Karl Gustav von Wrangell, 1804–1805 Tallinna komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja 1806–1809 kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (sünd. Fersen), kelle lahutatud abikaasalt Kodila mõisnik Otto von Pohlmannilt ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Tema loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele, peatsele krahvile (alates 8. novembrist 1832) Alexander von Benckendorffile, kelle mõis ka samal aastal kinnistati pärusomandina.

Benckendorff lasi mõisakeskuse ehitada esinduslikult välja. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel 27. mail viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Senati ukaasiga 21. oktoobrist 1837 asutati Keila-Joa majoraatvaldus, mille koosseisu kuulus lisaks Keila-Joa mõisale alates 1844 aastast veel ka naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu rüütlimõis.

12. detsembril 1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria (1820–1881) ja tema abikaasa, vürsti Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) omandisse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg, vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski.

Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Pärast sundvõõrandamist kuulus mõisasüda osaliselt Eesti Välisministeeriumile ja osaliselt vürst Grigori Petrovitš Volkonskile. 1940. aastast alates oli sõjaväe kasutada. Esialgu Nõukogude sõjaväe kasutuses, siis Saksa armee luurekooli valduses, edasi taas Nõukogude Armee käes.

FOTO: SCANPIX

Taasiseseisvumise järel taas välisministeeriumi valduses olnud Keila-Joa kompleks anti Riigi Kinnisvara ASile üle 2005. aasta oktoobris ja seda püüti mitmel korral müüa, kuid enampakkumised nurjusid.  Siiski sõlmiti juba 27. mail 2010 leping umbes 5 hektarile kahanenud mõisasüdame ja sinna juurde kuuluvate ehitiste müümiseks eraisikuile ning juba samal aastal asus uus omanik – OÜ National Heritage Foundation mõisa taastama.

Üheks mõisa omanikuks on mööblisalongi Luxor omanik Andrei Dvorjaninov, kes ostis mõisa 2010. aastal alghinnast kolm korda kallimalt. Ta rääkis toona Postimehele, et kuus miljonit krooni tundus tema meelest olevat väärikas hind. «Oleme seal korduvalt laste ja koeraga jalutanud. Vahepeal rõõmustasime juba, et sinna tuleb presidendi residents ja kõik saab korda, aga kahjuks nii ei läinud. Edasi jälgisime, mis toimub – tehingut üritati teha ju kaheksa korda,» rääkis ta toona Postimehe toimetajale Sirje Niitrale antud intervjuus. «Kui nüüd lossikompleks kahe miljoni krooniga müüki pandi, tundus see hind meile häbiväärne. Mul oli piinlik nende pärast, kes pakkusidki kaht miljonit. Kas nad tegid nalja või? Kardan, et sel juhul oleks need hooned edasi mädanenud ja mõne aja pärast uuesti müüki pandud.»

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Nüüd särab mõis taas täies hiilguses: seal korraldatakse kontserte ja toimuvad näitused, maja on huvilistele avatud, tegutseb ka restoran.

Keila-Joa mõisakompleks

Härrastemaja

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Andreas Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi neogooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833.

Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.

Kõrvalhooned

Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400-meetrine tee, mis suundus Rannamõisa–Laulasmaa–Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Sihiteele, talli- ja karjakastelli vahele, ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisahoone ees asus auring.

Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kasvuhoone ning külalistemaja. Mõisahoonest 350 meetri kaugusele jääv sepikoda oli kujundatud samuti keskaegset kindlust meenutavana. Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.

Populaarne

Tagasi üles