Milliseid arhitektuurilisi pärle peidavad Eesti alevid?

Mõisaküla.

FOTO: Heiki Pärdi/Pööning

Kui paljusid Eestimaa aleveid olete külastanud? Arhitektuuriajaloolase Heiki Pärdi juhatamisel on ajakirjas Pööning võimalik jalutada mööda põneva ajalooga paiku.

Järva-Jaani kirikumõisa peahoone, ehitatud 1906.a.

FOTO: Heiki Pärdi/Pööning

Keskajal oli Eestis 14 alevit, ent kõik need valdavalt puust ehitatud asulad hävisid Liivi sõjas (1558-1583). Uuesti hakkas Eestis aleveid tekkima 19.–20. sajandi vahetusel turumajanduse ja tööstuse kiire arengu käigus. Osa tekkis kihelkonnakirikute ümber, kus olid soodsad tingimused käsitöö ja kaubanduse arenguks, teised raudtee äärde.
 

FOTO: Heiki Pärdi/Pööning

Mullu novembris ilmunud esimeses Pööningus kutsuti lugeja kaasa Mõisakülasse. Seda, ühte 20. sajandi algul kiiremini arenevat alevit, toitis raudtee. Tänu sellele, et alev asus linakasvatusega jõukaks saanud Mulgimaa südames, ehitati Mõisakülla 1909 ka linavabrik. Enne I maailmasõda kerkis Mõisaküla peatänavate äärde rida silmapaistva arhitektuuriga hooneid.

FOTO: Heiki Pärdi/Pööning

Pööningu värske number viib lugejad Järva-Jaani, mis oli 20. sajandi algul tavaline kihelkonnakeskus koos keskaegse kiriku ning kirikumõisaga. Hoogsamalt hakkas Järva-Jaani arenema aastast 1918, mil siia ulatus Tamsalu-Türi kitsarööpmelise raudtee haru. Eriti jõudsalt kasvas alev tänu ümbruskonnas toimunud metsatöötlemisele 1923–24. Eesti Vabariigi algaastail ehitati siia hulk ettevõtteid, ärisid ja elumaju.

Pikemalt saab lugeda ajakirja Pööning uuest numbrist. Eesti ajakiri Pööning räägib ajalooga majadest ja aedadest, disainiklassikast, antiigist, traditsioonilisest käsitööst, toiduajaloost ning jagab restaureerimisnõuandeid.

Populaarne

Tagasi üles