Eelmise nädala lõpul ilmunud korterinaabri võtmise lugu sai palju vastukaja. Üks meie lugeja otsustas aga seepeale kirja panna kogemuse oma korteri väljaüürimisega.
Lugeja kirjutab: minu kohutav kogemus üürilistega
23. november 2015, 13:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes kuus aastat tagasi andsin rendile üht korterit. See kogemus oli nii kohutav, et ma ei soovita mitte kellelgi oma kodu rendile anda. Targem on lasta seista sel tühjalt. Tulevased üürnikud tundusid korralikud inimesed. Allkirjastasime lepingu ja andsin võtmed üle. Alati olid mul endal ka varuvõtmed – kasvõi juhuks kui nad suudavad snepperluku kogemata nii kinni lasta, et võtmed toas. Ma ei olnud mitte kunagi sisenenud korterisse ilma nende loata ja polnud plaaniski seda teha, enne neid üürilisi polnud vajadust olnudki.
Kuskil esimesed kuus kuud möödus kõik rahulikult, arved olid tasutud. Ühtäkki aga asi muutus – raha ei laekunud ja vabandusi, miks maksta ei saa, jagus kuhjaga. Lõpuks valisid üürnikud ignoreerimistaktika: telefonile ei vastatud, kirjadele ei vastatud ja uksekella peale saadeti laps läbi ukse ütlema, et ema pole kodus või ema on vannis või et lapsed ei tohi võõrastele ust lahti teha. Lõpuks oli ka leping läbi saanud ja kuna nüüd ei maksnud nad juba enam mitte ühtegi arvet, siis oli eesmärk igal juhul nad korterist välja tõsta.
Politsei selles olukorras appi ei tulnud ja ei soovitanud ka mul korterisse siseneda – seda võivat üürnikud minu vastuära kasutada, süüdistades mind näiteks varguses. Sellegipoolest otsustasin üritada. Suur oli üllatus, kui sain teada, et nad ühe kahest korterilukust üldse ära vahetanud ja ma ei saanudki enam korterisse sisse! Kuud möödusid, lõpuks lülitati maksmata arvete pärast korteris välja elekter.
Lõpuks õnnestus mul pereema õues kätte saada. Kuuldes, kui raske nende perel hetkel olevat, hakkas mul temast isegi natuke kahju. See kahjutunne kadus hetkega kui ma seda korterit pärast tagastamist nägin. Selleks ajaks kui võtmetele järgi läksin, olin koostanud paberi, et neilt allkirjad võtta, et nad on meile võlgu 50 000 eesti krooni. See summa koosnes vaid võlas olevast üürist ja kommunaalidest. Kahjutasu korteri elamiskõlbmatuks muutmise eest see ei sisaldanud, sest sel hetkel mul ei olnud täpset ettekujutustki KUI hull see asi on. Minu õnneks sain ma selle allkirja kätte. Kokku elasid nad korteris umbes poolteist aastat, kuigi leping oli tehtud üheks aastaks ja vaid pool lepinguperioodist maksid nad nii nagu ettenähtud.
Kohutav üllatus
Kui nad läinud olid, vaatasin korteri üle – pärast poolt aastat, mis ma sinna sisse polnud saanud oli vaatepilt, mis avanes, lihtsalt vapustav ja seda mitte positiivses mõttes. Korter oli enne üürileandmist üsna heas seisus olnud. See korter, kus ma sel hetkel seisin isegi ei meenutanud seda, mille ma olin neile üle andnud. Absoluutselt kõikides tubades oli sein maast kuni meetrijagu sõna-otsese mõttes pruunikas-hall, igalt poolt oli tapeet maas ja räpased jäljed olid nii seintel, ustel, ukseliistudel, akendel kui ka mööblil. Osaliselt oli ka kipssein katki tehtud – tõenäoliselt kassi kraabitud. Kassi kusehais oli terves korteris nii suur, et ma terve aja seal sees viibides hoidsin salli nina ees, et mitte oksele hakata. Aga see polnud veel kõik... WC-potid ja kõik kraanikausid elamises ei olnud enam kuskilt otsast valged vaid pigem punakas-pruunid – ainuke loogiline seletus, et selle rohkem kui aastaga polnud seal mitte kunagi koristatud ega pestud, tihti ka ilmselt mitte vett WC-s peale lastud. Köögi kraanikausis ja selle all ja köögikappide all vedelesid konid, konide tuhk, tühjad õllepurgid ja –pudelid ning toidujäänuseid paksu tolmukihiga. Köögis sibas ringi meeletu hunnik prussakaid. Ja see hais! See on kirjeldamatu!
Koristamine oli täiesti kohutav, ma öökisin ja koristasin ja kuigi kasutasin kummikindaid, pesin ikka pärast sealt tulekut veel kolm korda käsi. Ilma kummikinnasteta ma seal korteris midagi puudutada ei tahtnud, mööbli ja vanni alt tuli välja igasuguseid üllatusi – alates mustast aluspesust kuni kasutatud tampoonide ja kondoomideni välja. See oli nii rõve kogemus, et tagantjärgi tarkus ütleb, et oleks pidanud puhastusfirma tellima ja selle ka nende võlaks kirjutama ja kohtu kaudu välja nõudma. Korterile tuli teha täielik remont, sest mitte ükski ruum ei olnud elamiskõlblik. Ka laed olid valge asemel hallid.
Õnneks oli mul korralik leping ja kõik dokumendid nende võlgadest ja lisaks siis see paber, mille viimasel hetkel koostasin, kus üüriline kirjutas alla, et võlgneb meile kokku 50 000 eeki. Vedas, et nad sellele alla kirjutasid. See juhtum läks kohtusse ja nüüd nad maksavad igakuiselt oma võlga tagasi, natukese haaval aga asi seegi.
See kulu, mis läks korteri taastamisele ja prussakatõrjele, ongi korstnasse kirjutatud. Mõistatuseks aga jääb, kuidas need lapsed seal korteris elada said ja võib-olla oleks pidanud lisaks kohtule pöörduma ka lastekaitsesse, et keegi nende elamistingimusi kontrolliks, kus iganes nad nüüd elavad.