Eestimaalaste leibkond kahaneb, elamispind aga suureneb

  • Eestlaste elamine on suurenenud, kuid jääb Skandinaavia keskmisele siiski alla
  • Leibkondade vähenemine on pikaajaline ja üleilmne trend

FOTO: Allikas: Domus Kinnisvara

Kui 1970. aastal oli korteri keskmine pind 57 m2, on see praegu ligi 5 m2 suurem, samas kui leibkonnad muutuvad aina väiksemaks.

Domus Kinnisvara juhatuse liige Ingvar Allekand tutvustas hiljutisel kinnisvarakonverentsil elukondlikku statistikat: kui 1970 oli Eestis korteri keskmine pind 57 m2, siis 2002 oli see 60,2 m2 ning 2012. aastal mõõdeti korteri keskmiseks suuruseks 61,6 m2.

Allekandi sõnul on üks põhjus kindlasti ka see, et uuemates majades on korterid lihtsalt suuremad. «Kui möödunud sajandi 60ndatel valminud hruštšovkades võis kolmetoaline korter olla 50 m2 ringis ning kahetoaline 38–40 m2, siis praegu algab kahetoaliste korterite suurus 45 m2-st, kolmetoalised on juba suuremad kui 70 m2,» rääkis ta.

Sama kinnitab ka Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi. «Perekorter on ikka selline 70–90 m2. Üksikutele meeldivad kahetoalised – kui uus, siis olgu ikka 52–56 m2. Kui minnaksegi raha kokkuhoiu mõttes väiksemale pinnale, näiteks paneelmajja, siis elatakse ikka üksi enamasti näiteks 43 m2 suuruses kahetoalises korteris,» rääkis Vähi.

Vähi sõnul pole pisikorterid kuhugi kadunud, ent suuri elamispindu on juurde tulnud ning teisalt on vanemates majades väiksemaid elamispindu laiendatud kas pööningule, soklikorrusele või teise korteriga kokku ehitatud.

«Väikeste korterite osakaal lihtsalt väheneb ja väikestes korterites elab ka enam üksikuid inimesi,» nendib Vähi.

-Ehitusbuum suurendas pindu

«Viimase rahvaloenduse järgi on Eestis keskmiselt 31,4 m2 elamispinda inimese kohta. Üheksa aastat varem, 2002 oli see 24,4 m2 ja möödunud sajandi alguses maalt linna elama kolides oli täiesti normaalne, kui väikeses 25 m2 Kalamaja kööktoas elas neli-viis inimest,» rääkis arhitektuuribüroo b210 arhitekt Aet Ader.

«See, et elamispind inimese kohta suureneb, on etteaimatav – me liigume Lääne-Euroopa riikide suunas nagu Taani ja Rootsi, kus see arv on 45 m2 või enamgi inimese kohta. Eestis suurenes see peamiselt sajandivahetuse ehitusbuumi tagajärjel, kui Tallinna ja suuremate linnade ääremaad täitusid eramajade ja ridaelamutega,» lausus ta.

«Korteri suurus on tõepoolest oluliselt kasvanud, kuid ma arvan, et päris viimastel aastatel on jälgitav ka vastupidine trend. Buumi ajal ehitatud kortermajade arendajad olid üsna optimistlikult meelestatud – kui 2007. aastal müüdi näiteks kolmetoalist korterit 80-ruutmeetrisena, siis nüüd võib kolmetoaline tihti olla ka 65-ruutmeetrine.»

Korterite suurus ja ruutmeetrite arv inimese kohta on väga olulised näitajad, kuid Adra meelest on peamine hoopis korterite ruumiline kvaliteet ja mitmekesisus. «Viimaste arenduste korteriplaane vaadates võib küll kahjuks tõdeda, et võrreldes nõukogudeaegsete lahendustega midagi muud peale köögi ja elutoa ühendamise, mille tulemusel on võimalik ruumi veelgi kokku hoida, toimunud ei ole,» lausus ta.

Ühes kortermajas võiks Adra hinnangul olla võimalikult mitmekesised elamisvõimalused ja lahendused. «Head võimalused nii eakatele kui ka suurtele lastega peredele. Nii kompaktsed korterid tudengitele kui ka ruumikad kodud ettevõtjatele. Just see mitmekesisus tagab ka ühiskonna sidususe,» rääkis ta.

Lastega perede asemel üksikud

Allekandi sõnul on inimestel tekkinud eluaseme soetamiseks paremad võimalused. «Leibkonnad on samuti muutunud – kui nõukaajal võis kahetoaline korter vabalt olla koduks kolmelapselisele perele, siis praegu elab seal üksik poissmees,» nentis Allekand.

Tallinna Ülikooli demograafia instituudi teaduri Allan Puuri sõnul on leibkondade vähenemine pikaajaline ja üleilmne trend.

2011. aastal valminud üleeuroopalise demograafilise uuringu kohaselt on Eestis ja Itaalias Euroopa keskmisest enam üksi elavaid vanureid. Üksikute täiskasvanute leibkondi on Euroopas 17,5 protsenti ning leibkonnad, mille liikmeks on ka alaealised lapsed, moodustavad 21 protsenti kogu Euroopa majapidamistest.

«Kui võrrelda praegust olukorda poole sajandi taguse ajaga, siis lapsi sünnib vähem, samuti kohtab varasemast vähem eakate kooselu oma lastega,» selgitas Puur.

«Eesti puhul olid eluasemega seotud suundumused nõukaaegse eluasemedefitsiidi tõttu kuni 1990 aastateni alla surutud. Ühiskonna muutuse järel on aga asjad hakanud arenenud maadega samas suunas liikuma. Eluaseme defitsiit on asendunud terve tööstusharuga, mis arendab ja pakub kinnisvara. Inimesed saavad seda oma eelistuste kohaselt omandada, kuid piiravaks teguriks on nüüd muidugi ostujõud,» lausus Puur.

Populaarne

Tagasi üles