Laenukõlbmatuks tunnistatud pere soetas kinnisvara kavala nipiga

Karini pere uues elamises on tööd veel palju, aga nüüd on noortel siiski omaenda kodu.

FOTO: Erakogu

Mõnda aega Soomes leiba teeninud noor pere otsustas kodumaale tagasi tulla, aga avastas oma isiklikku elamist otsima hakates, et ükski pank ei anna neile laenu. Noored ei heitnud meelt ja leidsid olukorrale lahenduse.

Veel paar aastat tagasi oli Karin (nimi muudetud - toim.) abikaasaga Soomes «Kalevipoja» staatuses. «Tütre sünd tõi meid tagasi kodumaale, sest siin olid ju vanaemad-vanaisad ning meie tahe oli teda kasvatada oma kodukeskkonnas,» selgitab Karin. Mõistagi oli perel suur soov üürikorterist päris oma elamisse liikuda ja seetõttu asusid nad lootusrikkalt pankasid külastama. Üsna ruttu selgus aga, et Karini emapalgast ja abikaasa püsivast kodumaisest töökohast ei piisa. «Soomes tööl olemist vaadati viltu, minul polnud pärast emapalga lõppemist ootamas püsivat töökohta ning seetõttu pika ninaga ka pea kõikidest Eesti suurematest pankadest välja astusime,» meenutab Karin.
Pooleteiseaastase lapse kõrvalt sai Karin küll täiskohaga, aga paraku tähtajalise lepinguga tööle – see pangale samuti ei sobinud. Niisiis jäigi naine ühel õhtul mõtlema: üürile kulus perel igakuiselt 200 eurot, kommunaale tuli kütteperioodil 165 eurot otsa maksta – kuidas pank ei näe, et tegu on maksejõuliste inimestega? Siis turgatas Karinile pähe hea mõte: minna oma murega Facebooki.
Ta proovis õnne ja riputas üles kuulutuse, et nende noor pere otsib Pärnumaale maja, mille omanik oleks nõus neile müüma panga vahenduseta, see tähendab, et raha saab müüja nende käest osade kaupa pikema aja jooksul. Sisuliselt otsisid noored kodu järelmaksuga.

Ootamatu edu
Kuigi Karinil polnud kuulutust üles pannes aimugi, mis sellest ettevõtmisest saab, tuli pakkumisi pere jaoks üllatavalt palju.
Pakutavate elamute tase oli seinast seina: pakuti vanu talumajasid, pooleliolevaid uusehitisi ja ka täiesti korras elamisi. Oma valiku tegi pere siiski hinna põhjal, sest üle oma varju polnud neil kavas hüppama hakata. Jahmatavalt kehva kvaliteediga või naeruväärseid pakkumisi ei tulnud – müüjad olid reeglina juba esimeses kirjas ausad ega varjanud pakutava kinnisvara seisukorda.
«Ma ei tea kas see on saatus või hea enne, aga oma kodu leidsime esimese pakkuja peale. Kokku käisime vaatamas maju umbes viiel korral, pakkumisi oli üle kümne,» ütleb Karin. Seda hoolimata sellest, et nad olid asukoha väga konkreetselt määratlenud. «Kuna oleme mehega töö tõttu igapäevaselt Pärnuga seotud ja siin on ka meie perekonnad, siis siia me ka oma juured jätame. Sellist hirmu asukoha kitsenemise ees ei olnud – pigem ei teadnud ma ju üldse, kas kedagi üldse see kuulutus puudutab või kas leidub inimesi, kes meile vastu tuleksid,» ütleb naine.

Teevad lepingu
Mõistagi ei anna Karini pere kodu praegune omanik oma maja neile järelmaksuga ausõna peale. «Kohe -kohe oleme sõlmimas notariaalset lepingut, mille alusel maksame otse omanikule osamakseid. Ma ei leia, et notariaalse lepinguga oleks väga palju riske võrreldes pangaga, sest toimingud on ju samad. Kes ei riski, see šampust ei joo. Minus on ikka seda sinisilmset veendumust, et usaldust ning hea tahet on ka eestlaste seast võimalik leida ning seetõttu hetkel julgen sellist sammu astuda,» ütleb Karin.
Noorte koduks saab uusehitis, kus vesi ja kanalisatsioon on juba olemas. Töömehekätt vajab maja siseviimistlus ja sanitaartehniline pool, suurimaks väljaminekuks peab Karin mööbli hankimist, kuid kuna pere on taaskasutuse usku, ei saa see ka tõenäoliselt ületamatuks probleemiks.  

    Populaarne

    Tagasi üles