Arvamus: mitte lohakus, vaid suisa sigadus

Ehitaja.

FOTO: Elmo Riig/ Sakala

Tublide ehitusmeeste tsunftis viibutavad vasarat paraku ka brigaadid, keda ei kõlbaks isegi kapsaid rohima saata. Kes on lihtsalt laisk ja jutumees, mõni on lihtsalt pesuehtne kaabakas, kirjutab oma arvamusloos toimetaja Indrek Kuus.

Paar aastat tagasi rääkis üks riigiametnik Toompea saunas loo, kuidas temal üks tuttav ostis Läänemaal Roosta kandis ühe kena puitmaja. Elas ja suvitas seal mõnda aega, kui ühtäkki hakkasid seinad kiiva vajuma ja voodrilauad ära pudenema. Uus maja tuli lahti lammutada ja viga välja selgitada. Selgus, et osa puitkarkassi oli lihtsalt teibiga ühendatud. Ei mingeid nurki ega kruvipoegagi. Tont teab, mis neil meestel arus oli, aga igatahes jama kui palju.

Üks taksojuht teadis pajatada, et mõnda aega tagasi ostis tema tuttav Tallinnas vana puitmaja, kus kena kuivkäimla teisel korrusel ja kõik näis tore. Ent kui ühel päeval tärkas plaan lampkast puhtaks teha, siis selgus, et seda polegi. Kemps oli tehtud lihtsalt sahvrilae kohale, kogu seedekulglast tulev kraam läks otse sinna, valgus vundamendi alla. Ei taha kohe teadagi, kuidas selle asja kordategemine läks.

Vanade puitmajadega ongi vist kõige keerulisem. Seda ei juhtu üksnes välismaa filmis, kui vetsupott läbi põranda alumisele korrusele maandub. Kui ikka töömees arvab, et pole tema asi töö tellijat teavitada, et mädanenud talad tuleks enne põranda valamist ära vahetada, võib sarnane asi vabalt ka päriselus juhtuda.

Paraku selliseid lugusid jätkub. Hea lugeja, kuid tead midagi sarnast või veel jaburamalt, siis palun jaga seda meiega kommentaariumis või kirjuta kodu@postimees.ee, et see oleks kõigile õpetuseks, kes juba oma korteri või maja kallal juba nokitsevad või plaanivad seda tegema hakata!

Populaarne

Tagasi üles