Mängud õues ja hoovis – kuidas kujundada koduümbrust?

Mänguväljak. Foto on illustratiivne.

FOTO: Mihkel Maripuu

Maastikuarhitekt Karin Bachmann annab ajakirjas Elamu nõu, kuidas muuta koduõu mängupaigaks lastele ja puhkekohaks täiskasvanuile. Taolise otsuse tegemine on kortermaja puhul kõige keerulisem: niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Kui aga on jõutud juba koosmeeleni, et jah, teeme - siis palju õnne! Kõige raskem on peaaegu seljataga. Edasise tegevuse kavandamisel võiks silmas pidada teemasid, mille õige käsitlemine aitab lõpuks luua koha, kus kõigil mängijatel on sõltumata vanusest hea koos, aga ka omaette tegutseda.

Mõistlik ruumikasutus

Kõige paremini töötab see ruum, mida niiöelda ristkasutatakse. Ehk siis: üks ja sama koht võimaldab teha mitmeid erinevaid asju erineval ajal. Näiteks: kui autod sõidavad hommikul tööle, siis jääb parkla tühjaks ja seda saab päeva jooksul kasutada pallimänguks, kohana laudadele-toolidele, pesukuivatuseks vms. Ristkasutus annab ka turvalisuse - selles kohas liigub alati keegi või midagi toimub ning mida rohkemate inimeste huvid on mängus, seda rohkem ka koha eest hoolt võetakse. Seega tuleks mängudele mõeldes vaadata tervet hoovi kui potentsiaalset mänguala.

Mängides puhata või puhates mängida ei taha ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud. Aeda läbi mõeldes tuleks kavandada tegevusi igas vanuses inimestele - korvirõngas, pink, liivakast, lillekast, muruplats annavad tegevust väga laiale seltskonnale. Seega on oluline, et asjade kasutajad kattuksid, siis saab üks ese pakkuda rõõmu mitmetele.

Kaasamine

Mängukohti läbi mõtlema hakates tasub nõu küsida lastelt endilt. Hea on paluda neil loetleda tegevusi, mida nad tahaks aias teha, mitte konkreetseid esemeid - tegevused ei ole tihti asjadega piiritletud ja selliselt saab soovidest parema ülevaate. Lastel tasub lasta ka kaardile joonistada, kus nad aias midagi juba on harjunud tegema, kus on “pahad” ja kus “head” kohad, et siis vastavalt vajadusele neid muuta või vastupidi, muutmisest hoiduda. Soove tasub küsida muidugi kõigilt majaelanikelt. Mõistagi on  suure korterelamu elanike arvu juures tahtmisi palju, kuid selliselt saab kogu rahva tegemistesse kaasata. See loob hiljem kõigile aiaga isikliku suhte ja siis on kergem tulla laupäeval toast välja lehti riisuma.

Isetegemine

Selleks, et inimene hakkaks oma koduhoovist hoolima, peab ta saama selle tegemises osaleda. Sama kehib ka laste kohta. Nii kavandamisprotsess kui ka jõukohastesse töödesse kaasamine välistavad selle, et oma hoovi lapsed hiljem tehtut lõhkuma hakkavad.

Isetegemise rõõmu saab aed pakkuda mitmeti. Taimekastid porganditele, lilledele, potitomatid või ka pisike kasvuhoone on asjad, mis kõigile meeldivad. Tarbeaia kuvand on muutunud: kui vanasti peideti see pigem kaugele tagahoovi, siis praegu kujundatakse kõige efektsemateks just selliste “kasulike” taimede kooslused.

Mänguväljak kui kindlalt piiritletud koht hoovinurgas on ajale jalgu jäänud kontseptsioon; õigupoolest on uutmoodi mõtlemine see äraunustatud vana: lapsena ronisid ju kõik hea meelega vaibakloppimise puu otsas või põntsutasid palli vastu garaažiseina, st kindlat mänguväljakut ei olnud. Riigist riiki korduvad tüüpkiiged ja plastikliumäed on igavad, sest võimaldavad ainult ühte tegevust. Muidugi on tootjalt ostetud kiik mugav paigaldada ja on garantiid sertifikaatide ja vastupidavuse osas. Kuid tasub siiski maad kuulata näiteks abstraktsete vormide vm järgi, mida mängupaiga rajamisel kasutada. Tihti annavad maastikuvormid või lihtsalt liigutatavad objektid (oksad, pakud, liiv, küngas jne) hulga rohkem võimalusi mängudeks kui ette ära otsustatud tegevusi pakkuvad atraktsioonid.

Olemasoleva kasutamine

Alati tasub ära kasutada seda, mis juba aias olemas on. Suured puud, kõverad põõsad, kivid, lohud maapinnas on suurepärased mängukohad. Üks lohk asfaldis või keset muru, mis vihma ajal lombiks muutub, võib olla kordades köitvam kui liumägi. Puude otsa saab ronida, kiike riputada, linnumaja paigaldada jne. Maastiku vormimine, erinevate mängumaastike tekitamine loovad uusi ja huvitavaid kohti, soodustavad erinevate taimede kasvamist ja sellega meelitavad aeda taimi tolmeldavaid putukaid, linde, siile – aia elustik mitmekesistub.

Koduõue lugu

Mänguväljakul või üldse koduhoovil peaks olema lugu. Mingisugune ühine joon, mis asjad omavahel kokku seob. Samas peaks see lugu olema piisava abstraktsusastmega, et mängija enda fantaasiat töös hoida. Teinekord ei olegi tarvis mängu tekkeks midagi konkreetset teha, vaid pigem saab võimalusi luua. Vanad head tegevused köidavad ka tänapäeva lapsi: asfaldijoonistused (parkla rajamisel saab asfaldi natukene laiemalt laotada, et tekivad muru sisse „tahvlid“), kummikeks (kaks posti, mida saab samas kasutada ka võrgupostina korvpallirõnga jaoks, redelina vms), keksukast, palliruudud (saab püsivärvidega asfaldile joonistada lisaks parkimisjoontele), astumiskivid muru sees, kraav pinnavormina ja mägi vastukaaluks, lihtne varjualune onniks jne. Erinevate pindade vaheldumine (muru, asfalt, liiv) loovad kohti kõikvõimalikeks mängudeks.

Haljastus

Puud-põõsad on nii silmailuks, varjuks suvepäeval kui ka lindudele puhkekohaks. Toreda emotsiooni annavad koduaiast korjatud õunad-kirsid-tikrid, seega tasub kindlasti kaaluda viljapuude kasutamist. Haljastust kavandades tuleb jälgida, et ei istutataks mürgiste viljadega põõsaid.  Lisaks pöetavale murule on hea mõte kavandada need kohad, kus aktiivselt ei käida, nö kontrollitud võsaks ehk siis lopsaka isehooldava taimestikuga aladena. Neid tuleb niita kord aastas ja sobivate seemnekoosluste kasutamisel toovad nad hoovi mitmekesisust. Lisaks aitavad kokku hoida hoolduskuludelt.

Professionaalne abimees

Nagu mainitud, on kõige raskem kokkulepeteni jõudmine ja selles on oluline roll alati sellel, kes projekti vedada võtab. Julgustuseks võib öelda, et kui on saadud ühiselt valmis hea ja toimiv õu, siis on pandud alus ka kokkuhoidvale kogukonnale, mis on igasuguse elamisüksuse kodurahu vundament.  

Alati on mõistlik kaasata töösse professionaalne maastikuarhitekt. Tal on nii kõrvaltvaataja erapooletu pilk, mis on parim vahend konfliktide lahendamisel kui ka pädevus ning eelnevad kogemused sarnaste olukordade jaoks. Maastikuarhitekt oskab anda nii praktilist, esteetilist kui ideoloogilist nõu, tuua näiteid toimivatest ja mittetoimivatest lahendustest ning soovitu selliselt üles joonistada, et inimesed sellest võrdselt aru saavad. Kõiki neid oskusi rakendades saadaksegi koostöös elanikega selline aed, mis arvestab võimalikult paljude huvidega. 

Tagasi üles