Õige kodu leidmine on niigi keeruline, aga kui maaklerid asja omalt poolt veel raskemaks muudavad, näib see lõpuks suisa võimatuna, pihib üks koduotsija.
Koduotsija: maaklerid on mu teekonna oma koduni täiesti kohutavaks muutnud
26. august 2016, 15:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vanasti eeldas kinnisvaramaakleriks olemine kindlasti mingite reaalsete oskuste olemasolu, tänapäeval piisab küll aga sellest, kui oskad osta kalli ülikonna, korteriust avada ja inimestelt raha vastu võtta,» sajatab Rachel Corbett Austraalia uudisteportaalis News.
Pärast pikki otsinguid leidis Rachel oma korterikaaslasega kodu, mis mõlemale väga meeldis. Üürihind oli küll krõbedavõitu, aga nad tegid omapoolse pakkumise ja jäid ootama, et maakler nendega ühendust võtab. Õige pea see juhtuski.
«Kohtusime, vaatasime korteri üle ja siis esitasin küsimuse, kas omanik siis oleks nõus hinnas pisut järeleandmisi tegema. Sealtpeale hakkas kõik allamäge minema,» räägib Rachel.
Selgus, et hinnas siiski järeleandmisi teha ei saa ja Rachel ning tema sõbranna lubasid järele mõelda ja uuesti ühendust võtta. «Mõni päev hiljem ma seda ka tegin ja palusin võimalust korterit teist korda näha, sest kuna hind oli tõesti krõbe, tahtsime veel kord veenduda, et kodu meile ikka tõesti sobib. Maakleri töö ongi ju kinnisvaraobjektide näitamine ja ma ei uskunud, et tal saab selle vastu midagi olla. Aga oli. Ta ütles, et ma peaksin olema õnnelik, et korterit ühegi korra nägime. Sain aru, et tal pole ilmselt aega meiega kohtuda, ja küsisin, kas sel juhul saaksime magamistubade täpsed mõõdud, et läbi mõelda, kas sinna ära mahume,» meenutab naine. Seepeale sai ta vastu äärmiselt huvitava sisuga kirja.
Muuhulgas kuulis Rachel, et maakleri hinnangul pole ta sellise korteri üürimiseks üldse valmis ja ta ei peaks vaatama kohti, mida ta endale lubada ei saa. Kui maakler võtaks talle tubade mõõdud, oleks see temalt äärmine vastutulek ja ta ei tea, kas ta soovib seda teha. Lisaks tundus maaklerile, et Rachel ja tema kaaslane ei tea ise ka, mida nad tahavad. «Näib nagu seisaksite te altari ees ega suudaks otsustada, kas anda oma jah-sõna,» kirjutas maakler ja lubas lõpuks siiski soovitud mõõdud saata.
Kui Rachel aga pärast paaripäevast ootamist maakleriga ise ühendust võttis ja mõõtude järele päris, vastas too vaid napilt, et ei räägi nendega enam, ja lõpetas kõne.
«Ma saan aru, et olukorras, kus kõik vähegi korralikud ja vastuvõetava üürihinnaga korterid lähevad nagu soojad saiad, arvavad maaklerid, et nad saavad oma töötasu kätte absoluutselt igasuguse tööta. Aga kuni me kõik teeme miskipärast nägusid, et need absurdselt kõrged üürihinnad on kuidagi põhjendatud, võiksime me kogu protsessi vältel vähemasti teineteise vastu sõbralikud olla,» ütleb naine lõpetuseks.
Uut üürikodu pole ta siiani leidnud.
Millised on sinu kogemused maakleritega? Jaga nii häid kui ka halbu kokkupuuteid meiega kommentaarides või kirjuta aadressile kodu@postimees.ee.